Saabus vaheaeg

Kohe on käes veebruar, mis tähendab meie jaoks "keine uni". Meie algsest mõttest minna kuskile puhkama ei saanud aga kahjuks asja. Mõistliku hinna eest viimase hetke pakkumist me ei leidnud, lihtsalt Veneetsia tundus kuidagi külm ja ka suusatamine jäi ajamata, sest meil puudub varustus... Selle asemel otsustasime, et me puhkame hoopis Viinis, mis pole ka ju iseenesest üldse halb mõte, sest Viin on ikkagi üks kultuursemaid linnu, mis mulle hetkel pähe tuleb. Ma ei kujuta ette, kuidas täpselt see puhkamine siin välja hakkab nägema, aga plaan on, et me külastame kontserdeid, muuseume, loomaaeda ja nii edasi. Teistesõnadega püüame me Viini kultuuriväärtustest lõpuks ka natuke rohkem osa saada. Elame näeme, äkki tuleb isegi vahva nädal :)

Juhuu..

Sain analüüsi viimases töös 7.5 punkti, see on lausa 1.5 punkti rohkemgi kui mul vaja oli ja see tegi küll tuju heaks :)
Aga nüüd poen ma põhku. Olen täitsa väss. Eile käisin ühe kursakaaslasega klubis ja jõudsin alles kell pool kuus koju, niisiis teistesõnadega olen vähe maganud :)

Üldiselt hakkab kõik juba vaikselt kuidagi paika loksuma... Loomulikult on vahest ikka selline üksik tunne... tunne nagu ma olen vangis, nagu mulle oleks antud mingi teatud maalapike ja kaugemale ma kuidagi ei saagi ... keelebarjäär ei lase mul olla see, kes ma olen, ja ma tunnen, et ei leia inimestega kontakti ning see tunne on vangistav... Jah, ma tean küll, et inimene on ainult iseenda vang... kõik piirangud ja trellid oleme me endale ise loonud, aga sellegi poolest ei oska ma nendest piiridest välja minna ja enda tehtud müüri lammutama hakata... küllap on lihtsalt veel aega vaja... aga jah, ma tegelen endaga ja endale kujutletud takistustega :)

Oleme Garfieldid...

...ainult sööme ja magame. Jamhh... Täna hommikul kui minu kallis mobiil kell kuus nelikümmend viis helises, otsustasin nagu alati, et lükkan selle natukeseks edasi. Siis õigepea kell seitse hakkas Haigi hommikune raadio tööle, mille ta ka sujuvalt (küllap ise veel magades) kinni lülitas. Minu mobiil aga nii kiirelt alla ei andnud, vaid helises ikka vapralt iga 9 minuti tagant uuesti. Mnjah... kui kell sai juba pool kaheksa ja ma vaatasin, et Haik elumärke ei ilmuta, siis otsustasin, et küllap on täna üks nendest päevadest, kus me hommikul ülikooli ei jõua... Kümme kolmkümmend ärkasime juba loomulikul moel, ei mingi pinina või raadiohäälte sunnil, ja tõttasime otsejoones välismaalaste ametisse, kus me pärast tüütut ootamist maksime 28 eurot, millele tänutäheks saime me vastu ilusa elamisloa :) Jee, nüüd ei saa meile enam keegi trahvi teha, sest me ööbime siin täiesti ametlikult. Lahkudes juba tuttavast Meldeamtist, kuhu loodetavasti ei pea me enam tükk aega jälle minema, käisime poes ja asusime kodu poole teele. Ühikas tegime süüa (nuudleid pestoga- nämm), mis täitis kõhtu täpselt nii palju, et tekkis selline mõnus leiba-luusse-laskmis-tuju. Mõeldud tehtud...või no ma ei tea, kas me tegelt väga mõtlesime, aga no magama me igatahes jäime. Ärgates oli kell kuus... Novot ja nüüd me siis uimerdamegi lihtsalt ringi, juues pidevalt musta teed ja tehes ei midagi tarka... aga vahel on selliseid päevi ka tarvis, onju?


Eile käisime uisutamas. Viini raekoja ette on tehtud selline euroopalikult suur ja uhke jääväli, kus on hea muusika, lahe valgustus ja palju inimesi, saab juua, saab süüa ja saab uisutada. Täitsa tore oli:




Vot nõnda palju siis selleks korraks!
Päikest!

Vabadus :)

Nii-nii hea on olla...kiire nädal on selja taga ja minu meelest läks see mul isegi päris edukalt... Programmeerimise eksami tulemused on näiteks juba teada ja ma sain läbi, juhuuu :D 24 punkti kolmekümnest :) Niiet jah, esimene aine on esimesel semestril isegi edukalt lõpetatud... analüüsi töö kohta, mis oli reedel, ei oska ma veel midagi öelda, aga ka see polnud nii hull, niiet loodan taas parimat :) Selle nädala lõpp tähendab minu jaoks vabadust ning natukenegi vabamat hingamist... Järgmiseks nädalaks ei pea ma ühtegi ülesannet tegema ja ka übungid on ainult vabatahtlikud...niiet teoorias kui ma tahaks, võiksin igapäeva ainult hommikuti loengutes käia ja oleksin juba kell kümme vaba...Minu vabadus tuleb muidugi sellest, et ma ei tee praegu ühtegi põhieksamit, vaid teen need hoopis märtsis, sest siis ma saan rahus veebruaris õppida. Nii et nendel, kes jägmisel nädalal ikka kolmapäeval ja neljapäeval eksamit teevad, on muidugi palju õppida. Aga jah, mul ei ole... vähemalt mitte praegu.. plaan on selline, et veebruaris üheks nädalaks kuskile puhkama minna ja ülejäänud vaba-veebuari kolm nädalat õppides veeta, aga me pole hetkel Haigiga veel sobivat puhukuse varianti leidnud...Üks variant on, et läheks kuskile soojale maale ja lihtsalt lebotaks, teine variant on, et läheks suusatama (aga varustuse laenutus on päris kallis) ja siis oleme veel mõelnud, et sõidame rongiga hoopis veneetsiasse ja veedame seal nädalakese... mnjah... eks me peame seda asja veel uurima ja küll me leiame siis ka parima variandi.

Heipadi-hei

Päevad mööduvad siin õppimise tähe all... Jep, ka eile õppisime terve päeva. Plaan oli selline, et õpime kella viieni, siis lähme poodi (sest pühapäeval ehk täna on ju kõik kinni), siis teeme süüa ja siis käime jooksmas ja siis õpime edasi. Nojah, meie plaan ei läinud täpselt nii nagu me plaanisime. Kui kell sai viis, siis otsustasime,et ei viitsi poodi minna. Otsustasime, et me sööme nagu tudengitele kohane kaks päeva järjest makarone (ja kuna makarone on meil kodus piisavalt, siis poes käimine polnud vajalik). Niiet jah, poodi me ei jõidnudki ja selle asemel õppisime edasi. Järgmisel hetkel sai kell juba märkamatult kaksteist... Oleks ju võinud arvata, et me läheme magama, aga ei... kuna olime juba endile lubanud, et me teeme trenni, siis läksimegi kell kaksteist öösel jooksma. Täitsa hea oli, aga kuna ma pole triljon aastat trenni teinud, siis ma väsisin täitsa ära ja mõtlesin endamisi, et elu sees ma ei viitsi jooksmas hakata käima. Värkendav dušs kell üks tekitas aga hea rahulolu tunde, niiet nüüd ma vist isegi kaalun seda jooksmise asja :)

Nii-nii...ma ütlen kohe ette ära, et enne reedet ma ei kirjuta, sest järgnev nädal tuleb tegus. Teisipäevaks pean tegema kõik analüüsi ülesanded, kolmapäevaks programeerimise ja lineaarse algebra ülesanded, neljapäeval on programeerimise eksam ja reedel on analüüsi viimane töö, kus seekord ma pean vähemalt kuus punkti kümnest saama, et analüüsi übungites mitte läbi kukkuda. Teiste sõnadega tegevust mul jätkub ja seetõttu ma ka ei kirjuta.

Vot nii :D

Jooga

Pärast oma kolme loengut läksin kiirel sammul koju, panin trenni asjad kokku, tegin lahti wienerlinien.at (nagu meie TAK) , uurisin kuidas ja milliste bussidega saab trenni ja siis juba tormasin kiirelt kodust välja. Aa, kaks tomatit pistsin ka suhu, sest kõtu oli päris tühi, hommikul ei jõudnud süüa (emme ära muretse, ma nüüdseks tegin endale juba süüa ;)). Aga jah, ma läksin täna esimest korda joogasse, kuhu ma panin ennast kirja tegelikult juba detsembris, aga siis mul polnud kuidagi aega. Täna aga läksin...Alguses oli siuke naljakas, ma ei osanud ennast lõdvaks lasta, lihtsalt silmi sulgeda ja isegi õigesti hingata. Aga lõpus olin juba päris tubli :D või no vähemalt minu meelest. Täitsa naljakas, kuidas sa pead isegi hingamist otsast pihta õppima, alatasa läks see ikka meelest :) Novot... aga kokkuvõtteks oli täitsa mõnus, sain pooleteist tunniks eemalduda kõigest ja keskenduda ainult endale. See on hea tunne...

Uus aasta, uue hooga!

Tean-tean, et lubasin esimese asjana kui Viini jõuan siia kirjutada. Aga nimelt polnud meil netti kohe mitu päeva. Selleks ajaks aga, kui vajalik internetiühendus ka meie ühikatuppa saabus (teiste sõnadega esmaspäeva õhtuks), oli mul aga kuhjunud hulga õppimist, mille ma tingimata teisipäevaks pidin ära tegema. Ja sama oli eilsega. Suhteliselt hilja jõudisn koju ja ka siis asusin kohe ülesandeid nuputama. Niiet see on mu vabandus.

Nüüd aga asja juurda :D nagu näha jõudsin ma ilusasti kohale. Taas jäi mu lennuk Helisingis tund aega hiljaks, aga tegelt hea oligi, sest nii pidin ma lennujaamas Haiki nats vähem ootama. Nii naljakas oli jälle oma suure 20 kilose kohvriga Viini lennujaama saabuda (muideks siin on küll lumi maas), kõik meenutas täpselt seda septembri kuu päeva kui ma esimest korda tulin...ainukese vahega, et nüüd oli kõik juba tuttav. Teadsin täpselt kuhu ma lennujaamas istun, et Haiki oodata, kuidas ma edasi rongi peale saan, millise pilteti ma ostma pean ja nii edasi. Mnjah, mind valdas kuidagi selline naljakas äratundmisrõõm... muidugi kohe järgmisel päeval tuli mulle aga kõige muu meeldiva kõrval ka meelde, kui raske ikka see ülikool on. Ja see polnud enam äratundmisrõõm vaid pigem äratunmismasendus. Jep, hetkeks suutis see masenus minust ka võimust võtta, sest kõik tundus nii ilm-võimatu... aga ega sellistel hetkedel muud midagi polegi, tuleb lihtsalt mingist otsast pihta hakata ja no kui ei oska siis ei oska. Nüüd on aga kolmapäev ja ma olen taas maha rahunenud :D Jah täpselt nagu vanasti ;) Aga vot, puhata ma hetkel küll ei tohi. Kuigi ma otsustasin, et nüüd jaanuaris ma eksameid ei tee, pigem õppin terve veebruari ja siis märstis sooritan kõik vajalikud asjad, aga sellest hoolimata on tegemisi palju. Küllap see on mu enda süü ka, sest jõuluvaheajal oli ju mu enda otsus kooliasjadesse mitte ühtegi korda sisse kiigata. Aga ei, ma ei kahetse oma otsust, sest vaheaeg oli supper. Aitähh teile selle eest!

No jah, ega siis muud midagi. Tuult tiibadesse ja jällekirjutamiseni!
(PS vanaisa! esimene latt vorsti on juba otsas :D )