Kellel on juhtunud niiviisi, et pakkimisel läheb midagi väga nihu, nii et hommikul kui hakkad hotellist ühel hetkel ära minema, avastad, et sul pole mitte midagi jalga panna. KÕIK jalanõud, papud, kingad, on märkamatult suurde kohvrisse saanud, ja kohver on juba mehega kolm tundi varem Lille jõudnud ja sul jääb üle ainult nutta või naerda.
Minul.
Hommikusöök jäi mul hotellis nüüd igatahes vahele, sest ma ei julgenud paljajalu restorani minna.
Friday, September 29, 2017
Saturday, September 23, 2017
Tore, et tulid, aga...
Hirm. Naljakas asi. See tekib meie sees ja paneb seisatama/seisma. Paneb vabandusi otsima, miks ärajooksmine on õige. "Sa ei saa hakkama. Liiga õudne. See pole sulle. Pole vaja. Ära üldse pinguta. Ära isegi proovi." Ja lõpuks see hirm saab minu osaks, nii et ma ei pane tähelegi, et selle kõige taga on hirm, sest mulle tundub endale ka, et seismajäämine ja mitteproovimine ongi õige. Mul on märkamatult juba tuhat vabandust ja selgitust enda jaoks välja mõeldud. "See ei olekski mulle meeldinud. Ma ei pidanudki seda tegema. See polegi minu jaoks mõeldud. Ma ei kuulu sinna."
Kohe kui tekib hetk, mis on tundmatu ja mis viskab mind mu mugavustsoonist välja, tekib hirm. Hirm, mis muutkui vasardab peas "Palun-palun ära liigu, jää siia, ära välju sellest tsoonist, siin on hea, siin on tuttav, siin on mugav, siin sa tunned igat nurka, siin sa oskad olla, siin sa tead, mis sind ees ootab."
Vahel saab hirm võitu, sest ma ei märganud, et see on tema. Vabandused-põhjendused, mille alla hirm on ennast ära peitnud, on saanud juba nii sümpaatseteks ja meeldivateks, et ma olen nad endale külla kutsudes ära unustanud, et tegelikult nende koht pole minu kõrval. Ja kuidas sa siis (näiliselt) häid sõpru hakkad välja tõrjuma.
Praegu ma saan aga aru, et see on hirm, kes minu kõrvale püüab vaikselt pugeda. Kuigi ma teda enda meelest ju külla ei kutsunud, on ta juba siin. Aga seekord ma näen neid tema uhkeid ja sümpaatseid rõivaid läbi, mille alla ta püüab ennast varjata. Ma olen tema kohalolekust teadlik. Ja tean ka tema kavatsusi. Tean, kuhu ta rihib ja mis on ta eesmärgid. Nii et ma saan talle öelda: "Tore, et tulid ja sa võid mu kõrval ju ka praegu olla. Aga mul on plaan ikkagi edasi minna ning niiviisi oma mugavustsooni suurendada, nii et järgmisel korral on ka see tsoon sulle juba tuttav ning siis sa ei pea enam tulema."
Kohe kui tekib hetk, mis on tundmatu ja mis viskab mind mu mugavustsoonist välja, tekib hirm. Hirm, mis muutkui vasardab peas "Palun-palun ära liigu, jää siia, ära välju sellest tsoonist, siin on hea, siin on tuttav, siin on mugav, siin sa tunned igat nurka, siin sa oskad olla, siin sa tead, mis sind ees ootab."
Vahel saab hirm võitu, sest ma ei märganud, et see on tema. Vabandused-põhjendused, mille alla hirm on ennast ära peitnud, on saanud juba nii sümpaatseteks ja meeldivateks, et ma olen nad endale külla kutsudes ära unustanud, et tegelikult nende koht pole minu kõrval. Ja kuidas sa siis (näiliselt) häid sõpru hakkad välja tõrjuma.
Praegu ma saan aga aru, et see on hirm, kes minu kõrvale püüab vaikselt pugeda. Kuigi ma teda enda meelest ju külla ei kutsunud, on ta juba siin. Aga seekord ma näen neid tema uhkeid ja sümpaatseid rõivaid läbi, mille alla ta püüab ennast varjata. Ma olen tema kohalolekust teadlik. Ja tean ka tema kavatsusi. Tean, kuhu ta rihib ja mis on ta eesmärgid. Nii et ma saan talle öelda: "Tore, et tulid ja sa võid mu kõrval ju ka praegu olla. Aga mul on plaan ikkagi edasi minna ning niiviisi oma mugavustsooni suurendada, nii et järgmisel korral on ka see tsoon sulle juba tuttav ning siis sa ei pea enam tulema."
Tuesday, September 5, 2017
"Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks"
Kirjutasin oma uuele töökohale enda andmeid:
- Eesti telefoninumber
- Prantsusmaa aadress
- Lichtensteini e-mail
- Belgia isikukood
- Austria pangakonto
Subscribe to:
Posts (Atom)