Lennukis, teel Eestisse

Üks novembrikuu pühapäev

Kui me issiga isadepäeva hommikul skaipisime, siis ta ütles, et me teeks oma kodu ümbrusest ka natuke pilte. Kõne lõpedes pidime kohe välja lippama ja nii me siis haarasimegi ruttu selle kaamera kaasa. Tänu sellele, et ma lasen terve meie teekonna kiirendusega siit videost läbi, ei näe ümbrust just eriti palju - pilt muutkui hüppab ja on mega ebastabiilne. Aga aeglaselt oleks olnud seda teekonda ka vist igav vaadata, nii et parem siis juba hetktiline variant :)

Kodu Lilles

Pärast pikalt vedelemist ja õues langeva lume jälgimist, ajan ennast voodist ülesse.

Võtan oma punase tassi. Selle sama, mis ma ostsin esimesel päeval Leuvenis, sest mul polnud tasse, aga oli vaja kohvi juua. See tass on vist minu üksi-olemise-tass. Tal pole paarilist, nii et tavaliselt kui me katame laua kahele, siis meil on teised väiksemad tassid kohvi jaoks. Praegu on Haik aga Austraalias konverentsil ja ma olen esimest korda siin Lilles üksi. 

Kui ma olen aus, siis ma kardan järgmist kümmet päeva. Ma ei teagi miks. Ma olen ju enne ka üksi olnud ja palju pikemalt. Austrias elasin kolmveerand aastat üksi, Saksamaal elasin pool aastat üksi ja põhimõtteliselt tervel eelmisel aastal olin Belgias üksi. Aga siia kartsin jääda üksi. Kardan vist seda Belgia ja Prantsusmaa vahelist pendeldamise rutiini. Pelgan seda, et minuga pole Haiki koos hommikul pimedas ärkamas ja õhtul koju tulles ootab mind tühi kodu. Aga eks näis, kuidas need päevad olema hakkavad. Ma arvan, et mul ongi seda pisikest perioodi vaja, sest nii pean endale ausalt otsa vaatama ja enda emotsioonidega tegelema.

Igatahes, nendel päevadel, kui olen siin üksi, on mul aga plaan teha kõike seda, mida olen juba ammu tahtnud teha, aga pole jõudnud. Alustuseks näiteks videode kokku monteerimine. Aja jooksul on mul tekkinud igavene hulk klippe, mis ongi jäänud kuskile kausta vedelema. Näiteks on möödunud meie pulmareisist, eelmisest aastavahetustest Hoogel või aprillis olnud Haigi sünnipäeva tripist juba peaaegu sajand, aga neid filmijuppe pole ma siiani suutnud kokku panna. Nojah. Niisiis püüan nüüd järgmistel päevadel natuke erinevate videode kallal nokitseda (kuigi need kolm videot lähevad vist hetkel ikka edasilükkamisele).

Kui ma kolisin lõpuks septembris siia Lille päriselt sisse, siis esimese asjana tahtsin panna kokku video meie kodust, no et ikka emmed ja issid näeksid, kus me elame. Märtsis postitatud videost (kus oli näha jaanuari alguses olnud esimese IKEA käigu tulemust - uut voodit) oli juba palju aega möödas, nii et oli igati õige aeg teha väike kodu update. Septembrist sai aga sujuvalt, oktoober ja november ja detsember ja sinna see video jäigi. Nüüd aga lõpuks leidsin aja, et panna aasta jooksul tekkinud klipikesed kõik üheks joruks kokku. Jah, video on tihti hüplik, jah ta on tihti udune, aga no mingi ülevaate meie pisikesest kodust saab siiski :)

 

Nonii, lähen nüüd aga järgmist video kokku monteerima, nii et loodetavasti ei jää seekord siia blogisse liiga suur auk.

Lõpetuseks aga paar pilti:
Samal ajal, kui Haik mind enda Austraalia piltidega kadedaks teeb...

... on minul siin juba väikest sorti jõulumeeleolu tekkimas:

Nädalavahetused pildis

Esimene oktoobri nädalavahetus tööga Barcelonas:

Teine oktoobri nädalavahetus Hiina Hot Pot'i söömas:

Kolmas oktoobri nädalavahetus olime kodus:

Neljas oktoobri nädalavahetus käisime väljas:

Vahepeal

Ma pole oma elus eriti asju pooleli jätnud. Ja nüüd jätsin. Enda sees ma tean, et see oli õige otsus… õige otsus nii mitmel erineval tasandil. Aga siiski. Sellega leppida pole olnud kerge. Kuigi see oli minu enda otsus.

Olen käinud oma uuel tööl juba neli nädalat ja ma pole siiani kirjutanud kuidas on, kuidas mul läheb, kuidas töö tundub, kuidas inimesed on. Ja kui küsitakse, siis ma tihti kaon kuskile ära ja ei vasta. Mitte meelega. Lihtsalt ma püüan vahelduseks mitte mõelda. Aga kui küsitakse, siis ma pean hakkama mõtlema. Ja ma ei soovi. Soovin praegu saada sisse sellesse rütmi. Soovin harjuda igapäev Prantsusmaalt Belgiasse ja tagasi sõitmisega. Soovin harjuda kella kuuese ärkamisega. Soovin leida seda rutiini ja stabiilsust, mida mul/meil pole olnud juba üle aasta, aga mida ma igatsen hetkel väga. Ja nii ma olengi need viimased neli nädalat vaikselt paika loksunud.

Tuttavad näod rongis, kes saatusekaaslastena iga päev kahe riigi vahel pendeldavad. Tuttav mees leti taga, kes ulatab mulle uue pileti, kui olen jäänud rongist maha. Tuttav pesumaja, kus kahe nädala tagant pesu pesemas saab käídud. Tuttav toidupood, kus oskan leida kaerahelbeid. Tuttav masin, millest metroopileteid osta. Ja nii edasi. Vaikselt paika loksudes, tekib neid uusi Tuttavaid aina juurde. Ja õnneks on mul selle teekonna juures juba üks ammune Tuttav, kelle kallistused igal õhtul aitavad mul vaikselt ka leppida sellega, et jätsin pooleli. Et see projekt, millega aasta otsa tegelesin, pole enam minu. Et vabatahtlikult andsin selle edasi ning nüüd pean lihtsalt sellest lõpuks ka lahti laskma. Ilma kahetsusteta.

Paljajalu

Kellel on juhtunud niiviisi, et pakkimisel läheb midagi väga nihu, nii et hommikul kui hakkad hotellist ühel hetkel ära minema, avastad, et sul pole mitte midagi jalga panna. KÕIK jalanõud, papud, kingad, on märkamatult suurde kohvrisse saanud, ja kohver on juba mehega kolm tundi varem Lille jõudnud ja sul jääb üle ainult nutta või naerda.

Minul.

Hommikusöök jäi mul hotellis nüüd igatahes vahele, sest ma ei julgenud paljajalu restorani minna.

Tore, et tulid, aga...

Hirm. Naljakas asi. See tekib meie sees ja paneb seisatama/seisma. Paneb vabandusi otsima, miks ärajooksmine on õige. "Sa ei saa hakkama. Liiga õudne. See pole sulle. Pole vaja. Ära üldse pinguta. Ära isegi proovi." Ja lõpuks see hirm saab minu osaks, nii et ma ei pane tähelegi, et selle kõige taga on hirm, sest mulle tundub endale ka, et seismajäämine ja mitteproovimine ongi õige. Mul on märkamatult juba tuhat vabandust ja selgitust enda jaoks välja mõeldud. "See ei olekski mulle meeldinud. Ma ei pidanudki seda tegema. See polegi minu jaoks mõeldud. Ma ei kuulu sinna."

Kohe kui tekib hetk, mis on tundmatu ja mis viskab mind mu mugavustsoonist välja, tekib hirm. Hirm, mis muutkui vasardab peas "Palun-palun ära liigu, jää siia, ära välju sellest tsoonist, siin on hea, siin on tuttav, siin on mugav, siin sa tunned igat nurka, siin sa oskad olla, siin sa tead, mis sind ees ootab."

Vahel saab hirm võitu, sest ma ei märganud, et see on tema. Vabandused-põhjendused, mille alla hirm on ennast ära peitnud, on saanud juba nii sümpaatseteks ja meeldivateks, et ma olen nad endale külla kutsudes ära unustanud, et tegelikult nende koht pole minu kõrval. Ja kuidas sa siis (näiliselt) häid sõpru hakkad välja tõrjuma.

Praegu ma saan aga aru, et see on hirm, kes minu kõrvale püüab vaikselt pugeda. Kuigi ma teda enda meelest ju külla ei kutsunud, on ta juba siin. Aga seekord ma näen neid tema uhkeid ja sümpaatseid rõivaid läbi, mille alla ta püüab ennast varjata. Ma olen tema kohalolekust teadlik. Ja tean ka tema kavatsusi. Tean, kuhu ta rihib ja mis on ta eesmärgid. Nii et ma saan talle öelda: "Tore, et tulid ja sa võid mu kõrval ju ka praegu olla. Aga mul on plaan ikkagi edasi minna ning niiviisi oma mugavustsooni suurendada, nii et järgmisel korral on ka see tsoon sulle juba tuttav ning siis sa ei pea enam tulema."

"Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks"

Kirjutasin oma uuele töökohale enda andmeid:

• Eesti telefoninumber
• Prantsusmaa aadress
• Lichtensteini e-mail
• Belgia isikukood
• Austria pangakonto

Ilmselgelt pole ma vist oma kohta veel leidnud. Või olen hoopis Gustav Suitsu ütlemist natuke liiga tõsiselt äkki võtnud :D?

Puhkus- siit me tuleme

Ja ongi käes päev, kus läheme tüdrukutega reisile. Meil kõigil on hetkel käsil omad elukeerdkäigud ja sellega seotud ootused ning lootused reisi osas. Mul on aga tunne, et meie kõigi jaoks tuleb see reis täpselt õigel ajal. Minu jaoks kindlasti. Mitte et ma enda peas käivast emotsionaalsest virr-varrist põgeneda tahaks, aga päike ja rand ning sõbrad mu ümber on kindlasti see, mida ma hetkel vajan :)

Naljakas, kuidas iseenda vabatahtlik otsus võib kurvaks teha.

Lahkumised pole minu teema.

Aga ma arvan, et nii on parem ja see on õige otsus.

Onju on?

Vaakum

Tühi korter. Hiiglaslikud kohvrid. See oli justkui ju alles. Ja nüüd jälle. Aga nüüd on teistmoodi. Nüüd pole enam otseselt lõpp. Samas on aga mingi uue perioodi algus.

Võiks arvata, et ma olen juba osav selles pakkimises ja kolimises, aga mul on tunne, et selles ei saagi kunagi osavaks saada. See on ikka sama väsitav ja sama üllatav (noh et stiilis, appi, kuidas on võimalik, et mul on nii palju asju!!!).

Mina ei tea, kuhu see aeg niiviisi jookseb. Üheksa kuud tagasi kolisin Leuvenisse ja hakkas üks imelik periood minu elus. Selle aja jooksul on olnud palju enesesse vaatamise aega, palju hetki, kus enda mõistmine on pannud kukalt sügama ja kus ma olin justkui stepslist välja tiritud. Ühendus iseendaga- null. Mida ma tahan, kuidas ma tahan, kus ma olla tahan- null. Ega mul neid vastuseid pole vist siiamaani ja kogu see PhD värk on ikka veel küsitav, et kas see on päris mulle. Samas aga isiklikus mastaabis olen mõned nurgakivid taas paika saanud ja palju enda kohta õppinud.

Pärast 8 aastat eemal olemist, pärast Austrias, Saksamaal, Belgias ja Prantsusmaal elamist, tulen nüüd Eestisse. Mälu ütleb mul, et baka ajal sai vist ka pikemalt suveti Eestis veedetud. Aga ka sellest on iidamas-aadamas aega möödas. Pluss toona oli see puhkus ja vaheaeg. Jah, nüüd on mu sees ärevus ja väikest sorti kartus. Oma peas olen juba ammu maalinud Eestis töötamisest ja elamisest ideaalse pildi ja sealne rohi tundub mulle rohelisemast rohelisem. Kui ootused on nii kõrged, siis on aga hirm kukkuda. Kuidas sealne töökeskkond on, kuidas inimesed on, kuidas igapäev trollis sõita on... Ei tea. Aga ühes olen ma kindel, et see aeg võimaldab mul olla natuke kauem mu pere ja sõpradega ning selle üle olen ma ääretult õnnelik.

Ja siis kolme kuu pärast tuleb taas hakata kohvreid pakkima.
Oma korteri siin annan ära. Üheksa kuud oli piisav aeg, et enam kesklinnas elada ei tahaks. Nii et kui tagasi tulen, tuleb otsida uus koht. Võibolla Leuvenis, võibolla Brüsselis. Eks aeg näitab, mis olema hakkab.

Klipid Islandilt

Nädal aega tagasi maabus meie lennuk Pariisi ja üks imeline maa jäigi selja taha. Jah, ma olin palju kuulnud, kui võimas see loodus Islandil on, jah ma olin näinud pilte ja vaadanud filme, aga ikkagi polnud mul kuidagi erilisi ootusi või mingeid arvamusi. Läksin sinna kui puhas leht, mõttes vaid emmet näha ja ei midagi muud. See, mis meid seal aga ootas, oli palju rohkem, kui ma oleksin üldse osanud oodata. Kuumaveeallikad, laavaväljad, ookean, inimtühjus, uskumatud vaated, imelise lõhnaga õhk ja see tunne, et oled osa loodusest, on midagi, mida ei oskagi sõnades või piltidega edasi anda. Kuigi ilm ei näidanud meile meie sealoleku aja jooksul just oma kõige ilusamaid pooli, siis siiski oli Islandil mingi oma tiksumine ja suurus, mis mind endasse tõmbas.

Et jäädvustada kuskile meie mälestused, panin kokku mõningad mobiiliga filmitud klipid (taustaks Eivør).

Ja kuna küll küllale liiga ei tee, siis siin ka igavene posu pilte (mis sest et nad tegelikult seda meeletut ilu ja energiat edasi ei anna).

Bless-bless :) !

Esimene päev Islandil

Üleeile öösel lennukis:

Kell on juba meie aja järgi kesköö, aga lennukiaknast välja vaadates läheb muutkui valgemaks ja valgemaks. Pariisist lendu tõustes hakkas päike loojuma ja nüüd tundub nii valge nagu oleks keskpäev ja valgemgi veel. Täiesti kummaline tunne. Vaatan käekella, veerand üks öösel, vaatan lennukist välja, tundub justkui oleks veerand üks päeval. Keha täiesti segaduses. Uni nagu on, aga samas ju päev...

Nii me lendasimegi päevale vastu. Emme lennujaamas vastas ja seiklus võis alata.