Pildirida

Heihei!

Proovin siis nüüd taas rääkida natuke ka oma viimastest nädalatest. Kaks nädalat tagasi esmaspäeval käisime oma bossiga Volksbank Mittelhessenis. See pank on üks paljudest Fiducia klientidest ja me läksime sinna, et neile enda projekti tutvustada ja pankuritest rohkem teada saada. Koosolek oli väga asjalik ja meid võeti hästi vastu. Alati on tore saada positiivset tagasisidet, sest see motiveerib.

Pärast koosolekut sõitsime Heidelbergi, sest kõigil olid kõhud üpris tühjad. Päris mõnus on, kui boss teeb restoranis kõikidele välja :) :) (eriti sest see oli päris uhke itaalia restoran, kuhu me sattusime). Kuna olime juba Heidelbergis, otsustasime loomulikult ka seal natuke ringi jalutada. Ma olin selle otsuse üle õnnelik, eriti sest olin juba nii palju head Heidelbergist kuulnud. Ja tõesti, see oli väga armas linnake.

Kokkuvõttes kujunes nii välja, et terve esmaspäev oli nii öelda business trip. Karlsruhesse jõudsime tagasi suhteliselt hilja. See oli muidugi ka sellest tingitud, et Mittelhessen oli suht kaugel, pluss alguses oli mingi jama autode rentimisega. Kui esmaspäeval lõpuks koju jõudsin, ütles mulle Haik, et vaataksin ETV-d. See oli küll hea üllatus. Ma ei teadnud, et sellel aastal on Eesti taasiseseivuse puhul öölaulupidu ja ma olen nii õnnelik, et ma seda maha ei maganud. See oli lihtsalt suurepäraselt ilus.Olin oma voodis ja laulsin kaasa ning nii mõnigi laul tõi pisara silma. Uhke tunne oli olla. Kahju aga, et ma ei saanud seda tunnet siin kellegagi jagada.

Liigume siis aga esmaspäevalt edasi kolmapäeva peale. Meil oli nimelt punši õhtu. See on juba väikest sorti traditsiooniks saanud ning sellel nädalal oli tüdrukute kord kõike korraldada. Ega meil siin praktikantide seas väga tüdrukuid ei olegi. Karlsruhe on tuntud oma tehnika ülikooli pärast, pluss siin on palju IT firmasid, mille tõttu enamik Karlsruhe tudengitest on poisid ja ka praktikandid on enamasti kõik tarkvara arendajad (ehk siis poisid). Aga see selleks... kolmapäeval siis korraldasid tüdrukud punši õhtu, mis tähendas, et meie käisime poes ja ostsime vajalikud asjad, ning valmistasime pargis kogu joogi :) Tore õhtu oli.

Eelmisel nädalavahetusel käisime aga Frankfurdis. See oli taas üks reception weekendidest (sama põhimõtega üritus, mis oli Stuttgartis), kuhu võivad kõik AISECI praktikandid üle Saksamaa kohale tulla. Seekord oli meid 19, kellest 10 oli Karlsruhest (ehk siis meie gäng). Frankfurdis oli sellel nädalavahetusel muuseumifestival, mis oli väga lahe. Ülipalju inimesi, palju igasugust nänni, suur laada moodi asi, ja siis muidugi hilisõhtuni avatud muuseumid. Me jalutasime läbi kolm muuseumit :) Kahjuks ei vedanud meil aga eriti ilmaga, sest vihma kallas. Muidugi käisime ka pilvelõhkuja tipus, sest see on ju see, millepärast on Frankfurt tuntud.

 

 

Kui pühapäeval Frankfurdist koju jõudsime, olin aga suhteliselt väsinud. Kuid aeg ei küsi, kas ma olen väsinud või mitte, sest ka see nädal on läinud lennates ja väga tegusalt. Ühelt poolt praktikantide õhtused tegevused, teiselt poolt töö. Sellel nädalal käisime näiteks taaskord pangas. Seekord külastasime Volksbank Bühli, mis on silmapaistev just oma innovatiivsuse tõttu.

Siia lõppu ka natuke pilte Freiburgist, kus käisime ühel nädalavahetusel ammu-ammu. Ma pean ütlema, et siiamaani on see olnud kõige armsam Saksamaa linnake, kus ma käinud olen. Sellel linnal nimelt armsad pisikesed kanalid (Freiburgi hüütakse Saksamaa Veneetsiaks), kus inimesed suviti ennast jahutavad ja lapsed mängivad.

 

Nende piltidega nüüd ma ka lõpetan. Ilusat nädalavahetust!
Kadri

Tänane hommikusöök: brokoli-õunaomlett

Üle pika aja otsustasin jälle poes käia ja seekord ka midagi korraliku osta. Siiamaani olen harrastanud issi-toitmisharjumusi (tööl korralik soe toit, õhtuti/nädalavahetusti porgandid-banaanid :-D), aga seekord mõtlesin, et valmistan midagi kasulikku ja asjalikku. Enne poodi minekut kirjutasin endale üles hulga tervislikke retsepte ja tegin korraliku nimekirja, ning siis asusin teele, et kõik värgid ka päriselt ostukorvi panna. Poest tulin koju kolme kotiga (nüüd saan aru, miks meest on vaja, kolm suurt kotti koju tassida pole naljaasi :D :D). Kogu selle ettevõtmise jooksul panin tähele, et tervislikult toitumine on suhteliselt kallis lõbu. Kõik minu puuviljad-juurviljad-jamuukraam läks kokku 40 eurot. Eks nüüd näeb, kauaks sellest ka tegelikult jagub. Aga jah, nüüd on igatahes paariks päevaks muretu. Kokkuvõttes pean ma aga mainima, et ma olen päris kohe õnnelik, et selle asja käsile võtsin, sest minu retseptid kordusid pidevalt. Oli juba viimane aeg avastada uusi maitseelamusi!

Natuke tööst

Hei,
mõtlesin et võtan ennast kokku ja proovin jälle miskit siia kirjutada. Üldiselt lähevad päevad ikka nii kiiresti, et kui ühel hetkel koju jõuan, siis väga midagi teha ei jõuagi.

Tööl läheb mul kenasti. Vahel on aga natuke raske. Mitte isegi sellepärast, et töö oleks raske, vaid eelkõige sellepärast, et erinevatel inimestel on asjadest väga erinevad arvamused. Meeskonnatöö pole kerge, sest töötamine tiimis tähendab seda, et nii mõnigi kord tuleb suruda iseenda ego alla. Tuleb õppida hoidma õigetel hetkedel suu kinni ja õigetel hetkedel vaidlema, ning mis kõige tähtsam, tuleb õppida mitte kõike isiklikult võtma. Asi pole ju tegelikult sinus vaid selles idees, mida sa proovid läbi suruda. Jah, tuleb osata teha koostööd... Vahel tekivad siiski isiklikud kokkupõrked või minu puhul on vist pigem see, et võtan kõike liiga tõsiselt. Eelmisel neljapäeval näiteks, kui me tegime kolmekesi (mina, Liubov ja Sebastian) taas ajurünnakut, olin veendunud, et minu idee on parem. Mida rohkem proovisin seda aga seletada, seda rohkem rünnatult ja nurka surutult ma ennast tundsin. Ühel hetkel oli vaidlus juba nii suureks kasvanud, et ainuke asi, mis aitas, oli võtta korraks paus ja minna jalutama. Oli vaja lihtsalt natuke olla eemal ja mõista, et asi ei ole ju tegelikult elu ja surma peale. Paar pisarat hiljem suutsin maha rahuneda ja tagant järgi võin öelda, et õpisin jälle midagi uut iseenda kohta :D

Mida ma veel olen õppinud olen, on julgus. Meil on igal nädalal kaks-kolm koosolekut täiesti võõraste inimestega, kus peame pidevalt ennast tutvustama, enda projekti esitlema, intervjuusid tegema, et tagasisidet saada, ennast müüma jne. Kuna meid on tiimis piisavalt vähe, siis pole võimalik olla hall hiireke. Et aga üldse neid koosolekuid saada, tuleb lihtsalt julgelt suvalistele inimestele helistada või meile saata. Pole aega pikalt kaaluda ja muretseda...lihtsalt telefon kätte ja "Tere me oleme need ja need, kuulsime, et Te tegelete selle ja sellega, millal teil oleks aega".

Ka täna oli meil väga oluline koosolek. Natuke olin siiski enne seda närvis, sest ei osanud sellest koosolekust midagi oodata. Ma ei teadnud täpselt, mis meid ees ootab. Ja kuna meie juhendajat hetkel pole ka, siis peame ise kõige eest vastutama.

Nagu ma vist juba mingis postituses mainisin, oleme me üldiselt iseenda bossid. Arvatavasti mitte kunagi elus (või vähemalt mitte lähitulevikus) ei ole mul enam sellist vabadust nagu praegu. Põhimõtteliselt võime teha kõike mida tahame, saame mõelda nii kreisisid mõtteid kui tahame ning keegi ei mõista meid hukka. Selline vabadus pole aga alati kerge. Kui keegi ütleb, et sa võid mõelda ja teha, mida iganes sa soovid, siis kohe nagu ei oskagi midagi mõelda või öelda. Olen avastanud, et inimesel on imepärane võime luua iseendale pidevalt piiranguid, mis on tegelikult ju väga tobe. Ikka ja jälle mõeldake, et ei-ei see pole võimalik, või proovitakse otsida mingeid sarnasusi juba olemasolevaga. Eks ka meie tiim rabeleb sellega, et kuidas luua midagi innovatiivset ja uut ning mitte seada endale piiranguid. Traditsioonilise juhtimise kohaselt teevad juhid otsuseid ja töötajad viivad need ellu, aga meil on ainulaadne võimalus teha kõike ise. Mul on aga tunne, et inimene vahel ei oska olla vaba :)

Mis siis veel tööst rääkida. Ahjaa, puutusime kokku tõsiasjaga, et Saksamaal ei mõisteta nalja. Nimelt on meie projektil facebookis lehekülg, või õigemini oli facebookis lehekülg, kus postitasime iga päev mingi pildi või tsitaadi, mis meie tegevust ja projekti natuke propageeriks/tutvustaks. Ühel päeval saime aga teada, et peame oma lehekülje sulgema, sest selle sisuga on mingeid probleeme. Hiljem selgus, et üks pilt, mille panime pool naljaga üles (öeldes et me võtame meie tiimis uinakuid (power-nape) väga tõsiselt, sest parimad ideed tulevad unes), osutus problemaatiliseks. Väikesest pildist tuli nii palju jama, sest kellegi meelest tekitame me enda firmast vale kuvandi, kus töötajad magavad ja ei pööra piisavalt rõhku ohutusele (mis siis kui pildil olevad arvutid kukuvad pikali, samal ajal kui me magame ;) )

Nüüd on asi nii kaugel, et meie boss ütles marketingu osakonnale, et kui nad pole millegagi rahul, siis nad peaksid andma täpse juhendi, kuidas peaks siis meie firma ennast sotsiaalmeedias esindama. Kuu aja pärast on koosolek ja eks siis selgub, mis edasi saab :)

Aga olgu nii, nüüd vist aitab tööjutust kah, sest ega me ju ei tööta siin ainult. Ilmad on viimasel ajal läinud väga suviseks. Võibolla isegi liiga suviseks. Eelmisel nädalal oli kõvasti üle kolmekümne kraadi, mille tõttu otsustasime laupäeval minna paari teise praktikandiga järve juurde. Sõitsime rongiga üsna pika maa ning siis kõndisime veel otsa 4km. Kuna päike paistis aga lagipähe (ja kraade oli päikse käes kindlasti üle 40), hakkas mul tee peal üsna paha. Täitsa kohe minestamistunne tuli, õnneks oli meil vett ja teised hoolitsesid mu eest. Kohe kui jõudsime aga järveni, läksin otsejoones vette. See oli väga jahutav :)

Tagasiteel järve juurest

Tee ääres oli ploomipuu

Aga olgu  nii, tänaseks jälle aitab :)
Ilusat neljapäeva õhtut!
Kadri