Asjad kõik taas pakitud, kohvrid ukse juurde viidud ja meel valmis, et tulla Eestisse. Väsimus on nii suur, et koju jõudes, jään esialgu vist paariks päevaks voodisse. Jah, Eestis loodan, et suudan taas kõik oma energia täis laadida, et siis kui siia tagasi tulen, saaks jälle tööle hakata. Aga praegu ma ei taga midagi enam õppimisest kuulda. Tahan puhata.
Mõtlesin, et jõuan veel teha selle poolaasta kokkuvõtte, aga näe ei jõudnudki ja hetkel ka enam ei jõua, sest kell kolm öösel pean juba ärkama (nelja tunni pärast), et siis teele asuda. Aga varsti olengi juba kodus ja siis saan teha silmast silma isikliku ülevaate, et kuidas Austrias läks :)
Nüüd aga, head ööd!
Näeme Eestis!
Wednesday, December 22, 2010
Friday, December 10, 2010
Olen olemas
Oi-oi, ma pole niinii ammu kirjutanud, et kohe täitsa kole. Ikka aga see sama põhjus, et aega pole...Nüüd istun aga koolis ja ootan Haiki ja mõtlesin, et enne kui ta tuleb ja me Münchenisse sõidame, ma siis nats kirjutan ka ja ütlen, et kõik on meiega korras.
Vahepeal on ühteteist tehtud, aga ma absoluutselt enam ei mäleta, mis, niiet ma ei hakka vist kõike ümber jutustama. Ainult need asjad, mis mulle hetkel pähe torkavad. Näitkeks, tegin eile ära ühe suure,raske suulise ekami. Seekord polnud ma aga endaga rahul... Olgu, hinde sain tegelt täitsa normaalse, aga ma tean, et ma oleks olnud suuteline rohkemaks. See hinne peegeldab seda, et ma ei oska saksa keeles seletada, aga mitte seda et ma poleks materjali osanud ja see kuidagi morjendab... ma ei oska hetkel edasi anda, mida ma täpselt mõtlen, aga lihtsalt eile pärast eksamit, ei tabanud mind see tavaline kergendusohe ja heameel, vaid tundsin lihtsalt meeletut väsimust ja nukrust. Küllap see tuli sellest ka, et kohe pärast eksamit jooksin ühte Übungisse, kus mul ei läinud just eriti hästi, sest ma polnud tänu eksamile eriti nendesse ülesannetesse süvenenud ja no siis kui mind tahvli ette kutsuti ja ma teadsin, et ma tegelt ei oska, oli see ka selline paras tujurikkuja. Ehk siis eile pärast kooli, kuigi olin ära teinud raske eksami, olin nutu äärel ja tahtsin Eestisse-koju. Siis aga saime eile Laura ja Alfiga kokku ja sellest kujunes vahva õhtu, mille tõttu mul tuju taas tõusis ja ma unustasin lollaka kooli :D:D:D
Nii see oli siis eilne. Hetkel ma arvan, et ma ei hakka aga kõiki muusid asju tagant järgi enam meelde tuletama, sest no tegelt väga midagi põnevat ju polegi olnud. Enamus meie aega oleme veetnud loomulikult õppides, aga paar korda oleme ka sattunud jõuluturgudele (ostnus sealt taas erinevaid tasse :D), siis teatrisse (see oli see NO99 etendus, mis oli ikka väga-väga hea), ühe korra isegi peole :P ja palju kordi toidupoodidesse (oi, kuidas ma ei salli kulutada tund aega poes käimisele, siis tund aega kokkamisele, ja siis ainult 10 minutit söömisele..saan nüüd emme sinust palju paremini aru, kuidas pärast toiduvalmimist polegi enam kõht tühi). Aa, eelmisel pühapäeval käisin Laura juures ka ja siis oli meil seal teise advendi jõulusööming tüdrukutega (mina, Laura, kolm lätlast, üks leedukas), mis oli ka päris vahva ettevõtmine. Vot nii on lood, siin pool sood.
Nagu ma alguses vist juba mainisin, sõidame me täna Münchenisse. Seal on kaks meie vana klassikaaslast, kes on hetkel Erasmusega vahetusüliõpilased, niiet nende juures saab ööbida. Kogu see idee on nagu miniklassikokkutulek vm, sest meil on sellel aastal hästi palju neid, kes läksid Saksamaale või Austriasse vahetussemestriks, niisiis me otsustasime, et kuna nii paljud siin kandis on, peaks kokku saama. Ma usun, et tuleb tore vaheldus ja mõnus reis, kuigi muidugi samal ajal kripeldab mul pidevalt sees, et tegelikult on palju teha ja ma ei tohiks eriti aega selliste asjade peale raistata... aga no, nüüd on juba minek kindel, niiet küll ma ka kooli asjadega hakkama saan.
Oi, kuidas ma sellel aastal juba igatsen Eestisse. Vaheaeg ja kojutulek on aga juba ligidal, niiet ainult natuke veel jäänud pingutada ja siis olengi juba kodus.
Pöidlad pihku, silmis sära.
Tähtsad asjad, kõik teen ära.
Tõestan hoogsalt kaht teoreemi,
mokkadele määrin kreemi.
Numbreid siia-sinna käänan,
õpsid ümber sõrme väänan,
Suust siis pääseb väike ohe,
kool on möödas kohe-kohe!
(Emme, aitäh ergutava luuletuse eest! See siin siis nats modifitseeritud variant kolmapäeva öösel saadud luuletusest :D)
Kallis-paid kõigile!
Vahepeal on ühteteist tehtud, aga ma absoluutselt enam ei mäleta, mis, niiet ma ei hakka vist kõike ümber jutustama. Ainult need asjad, mis mulle hetkel pähe torkavad. Näitkeks, tegin eile ära ühe suure,raske suulise ekami. Seekord polnud ma aga endaga rahul... Olgu, hinde sain tegelt täitsa normaalse, aga ma tean, et ma oleks olnud suuteline rohkemaks. See hinne peegeldab seda, et ma ei oska saksa keeles seletada, aga mitte seda et ma poleks materjali osanud ja see kuidagi morjendab... ma ei oska hetkel edasi anda, mida ma täpselt mõtlen, aga lihtsalt eile pärast eksamit, ei tabanud mind see tavaline kergendusohe ja heameel, vaid tundsin lihtsalt meeletut väsimust ja nukrust. Küllap see tuli sellest ka, et kohe pärast eksamit jooksin ühte Übungisse, kus mul ei läinud just eriti hästi, sest ma polnud tänu eksamile eriti nendesse ülesannetesse süvenenud ja no siis kui mind tahvli ette kutsuti ja ma teadsin, et ma tegelt ei oska, oli see ka selline paras tujurikkuja. Ehk siis eile pärast kooli, kuigi olin ära teinud raske eksami, olin nutu äärel ja tahtsin Eestisse-koju. Siis aga saime eile Laura ja Alfiga kokku ja sellest kujunes vahva õhtu, mille tõttu mul tuju taas tõusis ja ma unustasin lollaka kooli :D:D:D
Nii see oli siis eilne. Hetkel ma arvan, et ma ei hakka aga kõiki muusid asju tagant järgi enam meelde tuletama, sest no tegelt väga midagi põnevat ju polegi olnud. Enamus meie aega oleme veetnud loomulikult õppides, aga paar korda oleme ka sattunud jõuluturgudele (ostnus sealt taas erinevaid tasse :D), siis teatrisse (see oli see NO99 etendus, mis oli ikka väga-väga hea), ühe korra isegi peole :P ja palju kordi toidupoodidesse (oi, kuidas ma ei salli kulutada tund aega poes käimisele, siis tund aega kokkamisele, ja siis ainult 10 minutit söömisele..saan nüüd emme sinust palju paremini aru, kuidas pärast toiduvalmimist polegi enam kõht tühi). Aa, eelmisel pühapäeval käisin Laura juures ka ja siis oli meil seal teise advendi jõulusööming tüdrukutega (mina, Laura, kolm lätlast, üks leedukas), mis oli ka päris vahva ettevõtmine. Vot nii on lood, siin pool sood.
Nagu ma alguses vist juba mainisin, sõidame me täna Münchenisse. Seal on kaks meie vana klassikaaslast, kes on hetkel Erasmusega vahetusüliõpilased, niiet nende juures saab ööbida. Kogu see idee on nagu miniklassikokkutulek vm, sest meil on sellel aastal hästi palju neid, kes läksid Saksamaale või Austriasse vahetussemestriks, niisiis me otsustasime, et kuna nii paljud siin kandis on, peaks kokku saama. Ma usun, et tuleb tore vaheldus ja mõnus reis, kuigi muidugi samal ajal kripeldab mul pidevalt sees, et tegelikult on palju teha ja ma ei tohiks eriti aega selliste asjade peale raistata... aga no, nüüd on juba minek kindel, niiet küll ma ka kooli asjadega hakkama saan.
Oi, kuidas ma sellel aastal juba igatsen Eestisse. Vaheaeg ja kojutulek on aga juba ligidal, niiet ainult natuke veel jäänud pingutada ja siis olengi juba kodus.
Pöidlad pihku, silmis sära.
Tähtsad asjad, kõik teen ära.
Tõestan hoogsalt kaht teoreemi,
mokkadele määrin kreemi.
Numbreid siia-sinna käänan,
õpsid ümber sõrme väänan,
Suust siis pääseb väike ohe,
kool on möödas kohe-kohe!
(Emme, aitäh ergutava luuletuse eest! See siin siis nats modifitseeritud variant kolmapäeva öösel saadud luuletusest :D)
Kallis-paid kõigile!
Subscribe to:
Posts (Atom)