Nämmnämm

Paar nädalat tagasi juhtus meie Viini korteris midagi, mida väga tihti siin ei juhtu. Nimelt tuli meile peale KTKT ("Kasuliku-Toidu-Kokkamise-Tuhin"). Haik oli toonud lennukist kaasa paar ajakirja nende seas Ear Smarter ja Fit for Fun, mille lugemisel jäi silma paar retsepti. Nii me siis seadsime ühel laupäevasel päeval oma jalad poe poole, kust väljusime kottide viisi juurviljade ja puuviljadega.

Meie pearoaks oli kukeseene panniroog, mida oli imelihtne teha ja mille ühes portsionis oli 138 kcal (mulle need kilokalorid ei ütle mitte kui midagi, aga kasulik oli see kindlasti, sest porgandid, kukeseened, kartulid, sibulad, petersell ja murulauk on siiski etem kui mõni hamburger)

Seenerooga oli üldse mõnus süüa. Ma siin kadedusega loen muutkui postimehest, kuidas Eestis on seente uputus. Ma ei tea, kuidas Viinis seentega lood on, aga kui ilmad siin ilusamaks lähevad, on meil küll plaan Haigiga metsaaluseid avastama minna :)

Pearoa kõrvale oli meil tehtud Väga Roheline Smuuti :) Pildil pole see just eriti isuäratav, aga ma pean tõdema, et täitsa põneva maitsega oli teine! (Ajakirjas oli pilt imeilusast erksast rohelisest smuutist, meil tuli see aga pigem pruunikas roheline.)

Kuna minu meelest oli see smuuti põnev avastus ja ega ma ju kade mees ka pole, siis siin on selle retsept:

Kahe suure klaasi jaoks on vaja ühte valmis avokaadot, pool kurki, peotäis rukkolat, 10 lehte basiilikut, peotäis värskeid mündilehti ja ühte väikest papaiat. Kõik tuleb ära tükeldada, natuke vett lisada, siis ära püreestada ja voilaaa: Väga Roheline Smuuti ongi valmis :) Eks see natuke nagu muru maitseb, aga minu meelest oli hea ja huvitav :)

Nii...Ja et te ei arvaks, et me ainult kasulikke asju sööme, siis tänase kulinaarse postituse lõpetab pilt minu selle nädalavahetusest Tiramisust (käsime nimelt kolleegi juures mänguõhtul), mida on mega kerge teha (eriti kui pole ahju) ja on tõeline kaloripomm :)

 Selle maitsva pildiga soovin ma teile head ööd ja ilusat alanud nädalat!

Tagasivaade

Aasta: 2009
Kuu: September
Kuupäev: 13

Täpselt viis aastat ja üks päev tagasi saabusin oma suure roosa kohvriga esimest korda Viini ja kirjutasin siia oma esimese sissekande. Ka siis oli pühapäevane päev. Olin astumas uuele ja tundmatule teele, süda täis ootusärevust ja ka kõhedust. Uskumatu on mõelda, et on möödunud viis aastat ja ma olen ikka siin. On olnud hetki, mis on olnud nutumaigulised, on olnud hetki, mida on täitnud koduigatsus, on olnud hetki, kus olen olnud rõõmus ja rahul, on olnud hetki, mis on olnud rutiinsed, aga ka hetki, mis on olnud täis avastusrõõmu ja seiklusi. Jah... on olnud kõiksuguseid erinevaid hetki. Need hetked on teinud minust selle, kes ma olen. Nende hetkedega olen märkamatult oma tee rajanud ja täiskasvanuks saanud (või noh kui selline asi on üldse olemas nagu "täiskasvanu" :D).

Ühelt poolt tunnen, et ma olen ju ikka see sama ja ma pole tibagi muutunud, aga küllap kui kohtuksid 2014-Aasta-Kadri ja 2009-Septembrikuu-Kadri, siis nad ei tunneks üksteist ehk esimese pilguga äragi. Austrias veedetud aja jooksul ei ole ainult minu juuksevärv, korter ja läpakas muutunud, vaid ka mu maailmavaade, eneseusk ja teadmised. Õnneks on olnud nende viie aasta jooksul ka asju, mis on jäänud samaks, mis on olnud mulle kui kalju, millele saab toetuda ka siis, kui mu ümberolev vesi on pidevas liikumises. Jah, kindlasti on selleks näiteks meie Pühapäevane Pannkoogi Traditsioon, mille raames me järjekindlalt ka täna pannkooke küpsetasime, kuid eelkõige pidasin ma siiski kalju all silmas oma perekonda ja kallist Haiki, kellega olen saanud kõiki neid hetki siin Austrias viie aasta jooksul jagada.
Aitäh!