Alustame siis kõige pealt söögist, sest see on ju see teema, mille pärast emad ja vanaemad kõige rohkem muretsevad. Üldiselt söön ma siin korralikult. Eelkõige juba sellepärast, et meil on tööl suur ja uhke söökla, kus valik on rikkalik ja toidud soodsad. See tähendab seda, et hea mitmekäiguline lõunasöök (supp, roog, magustoit) on garanteeritud. Lisaks sellele pean ma aga ka ju kodus sööma ja eelmisel nädalal tuli see päris hästi välja. Nimelt oli eelmine nädalavahetus kokkamise-aeg. Reedel tegi Liubov mulle ja endale nuudleid kanakastmega. Kuna tundsin, et pean ka miskit tegema, läksime me laupäeval toidupoodidesse. Jah, mitte ühte ainsasse toidupoodi, vaid kohe mitmesse. Kuna olin otsustanud laupäeval teha Tom Kha suppi (üks väga hea tai supp), siis pidime minema aasia poodi, kust lootsin leida ühte maitseainesegu. Päris seda, mida müüakse Eestis, ma ei leidnud. Sain hoopis mingi analoogse värgi, mille tekstuur oli küll hoopis võõras, aga supile andis see siiski õige maitse. Pärast aasia poodi külastasime Liuboviga ka tavalist toidupoodi ja siis pärast seda käisime veel vene toidupoes. Vene toidupoest saime igasugust kodust kraami nagu pelmeene ja tatart (mustadeks päevadeks :D) Pärast kahte tundi toidupoodides kondamist läksime koju ja asusime kohe kokkama. Ma hakkasin tegema suppi ja Liubov tegi õunakooki. Kui toit oli valmis, kutsusime kõik meie korterikaaslased toitu mekkima. Ma usun, et neile maitses. Ka pühapäeval oli meil hea toit laual. Nimelt tegi Liubov taas nuudleid, aga seekord krevettidega. Ausalt öeldes pole ma kunagi eriti krevette söönud. Mitte ilmtingimata sellepärast, et need mulle ei maitseks. Lihtsalt mul pole õrna aimugi olnud, et mis need täpselt on. Liubovil õnnestus aga teha väga hea marinaad, nii et krevetid olid väga hõrgud. Pühapäeva õhtuks valmistasin mina seekord aga magustoidu: Panna Cotta (vaarikakastmes). Kuna ma tegin suhteliselt palju panna cottasid, siis teisipäeval tulime pärast tööd kogu oma tiimiga meie poole ja asusime taas kokkama. Sebastian tegi eelroaks bruschetasid, Libov valmistan maitsvat ahjukana ja magustoiduks sõime kõik minu panna cottat. Ühesõnaga jah, näljas ma pole :)
Kui toidust juba rääkima hakkasin, siis teate mis juhtus või :D:D Ma ostsin eelmisel nädalal oma esimese purgi oliive. Ma ise ka ei uskunud seda, aga tõesti-tõesti nii see on. Lõpuks jõudsin ka mina nii kaugele ja olen nõus vabatahtlikult oliive sööma. Ja mitte ainult, et olen nõus, vaid lausa tahan neid süüa! Täitsa uskumatu värk kohe :D Olen enda üle väga uhke.
Nii nüüd aga kohustuslik ilma jutt :) Ilm on olnud siin väga kole. Vihm ja vihm ja külm ja vihm ja veel kord külm. Kohe kaduduseuss tahtis ronida mu sisse, kui nägin emme punast nägu skypes, kes oli just rannast tulnud. No mis mõttes, meil siin lõuna pool on külmem kui teil. Eriti just eelmistel nädalatel on olnud ilm eriti heitlik. Vahel jäi mulje, et ilm läheb isegi kenaks (käisime siis pargis ja mängisime pikalt mänguväljakul, avastades endis lapseks-olemis-võlud). Kuid siis keeras kõik jälle ära. Näiteks see pilt on tehtud kümme minutit enne suurt tormi ja vihma.
Kuna sellel hetkel oli ilm väga palav, otsustasime minna võtta jäätised. Nats hiljem jooksime jäätistega kiirel sammul kodu poole, sest tuul tõusis väga suureks, vihma hakkas padukana sadama ja äikesepilved tõusid taevasse. Kuna ilm oli selline nagu ta oli, siis me kõik oleme suhteliselt tõbised. Isegi praegu, kui nüüd lõpuks on ka siia saabunud suve moodi asi, istume me kõik oma kontoris sallid kaelas ja mantlid seljas. Võibolla ka sellepärast, et kliimaseade teeb meil trikke. Meil on kontoris külm nagu külmkapis. Tore see pole, sest paaril viimasel päeval on mu nohu nii suureks kasvanud, et hingata enam ei saa. Istun muutkui suu lahti, et natukegi hapniku saada.
Aeg läheb kiiresti nagu ma juba mainisin. Väljaskäimised, peod, pargisistumised, suhtlemised- kõik see käib asja juurde. Ja noh muidugi töö ka. Täna taipasin, et ma olen ikka üks õnnelik inimene, meil on suurepärane tiim, kes kõik on nii toetavad ja toredad. Meil on nimelt iga reede tiimiga koosolek, kus arutame, et mis sellel nädalal sai tehtud, mis oli hea, mis halb jne. Millegi tõttu oli minus kogunenud pinge, mis täna selle koosoleku ajal lahti varises. Sellistel hetkedel ei suuda ma oma pisaraid tagasi hoida ja lihtsalt kõik tuleb välja. Nii armas oli aga näha, kuidas selle peale tehti mulle üks suur grupikalli. Kõik ergutasid mind ja ütlesid häid sõnu ning olid ülitoetavad. Nii et jah, mul on vedanud, saan töötada väga intelligentsete ja samal ajal ka ülitoredate inimestega.
Mis siis veel...Sellel nädalavahetusel sõidame Stuttgarti, järgmisel nädalavahetusel sõidame me Berliini, ülejärgmisel nädalavahetusel tulen ma korra Eestisse (jaanipäev vajab ju ikka tähistamist), no ja siis ongi ju juba teine kuu selja taga. Jube värk, kuidas see aeg ikka lendab. Just eriti see aasta. 2013 on ju juba varsti pooleldi läbi.
Tunnen, et hetkel ei jõua aga rohkem kirjutada, kuigi nii palju on vaja veel ju kirjutada. Loodan, et esialgu piisab ka tänasest sissekandes :)
Soovin teile kõigile ilusat nädalavahetust!
Kallid-paid
