Papa-papa-paparatsi

Olen väsinud nagu kartulikott, nii et pikka juttu ei viitsi/jõua kirjutada. Selle asemel panen siia mõningad fotod.
Kahjuks ei saa hetkel ühele lingile ligi, nii et esimesest nädalast sain praegu kätte ainult need neli pilti. Esimene nädal oli nädal, kus me tutvusime oma tiimiga:

Kirjutame üksteisele iseloomustusi ja mineviku saladusi

Järjekordne nuputamisülesanne

Töötame koos, et kokku panna telk

Rollimäng, kuidas jaotada surnud isa pärandust nii erinevate
isiksuste vahel (mina olin ülbe rikas koduperenaine)

Kahjuks jah rohkem pilte mul hetkel esimesest nädalast pole. Siin aga mõningad grupifotod meie tiimist:

Natuke sellest nädalast

See on hirmuäratav, kuidas aeg lendab. Mu meelest oli just esmaspäev ja nädal alles hakkas. Iga päev ärkan kell seitse, et minna tööle, ja jõuan koju alles hilisõhtul. Eile tulin töölt otse koju (siiski jõudsin alles kell kaheksa õhtul) ning kukkusin otse voodisse ning uinusin juba enne üheksat. Väsimus on meeletu. Mul pole õrna aimu, mis maailmas toimub, kes mida teeb jne, sest mul pole aega olnud enda läpakat avada ning isegi uudiseid lugeda. Usun, et paari nädala pärast asjad loksuvad paika ja siis saan lõpuks ometi normaalselt perega suhelda ja endast rohkem märku anda!

See nädal me valmistasime ette tänast presentatsiooni. Nimelt pidime ette kandma omapoolse interpretatsiooni sellest, mida meie projekt endast kujutab, mis on meie ülesanded jne.
See on esimene joonis, mis meie boss joonistas, kui ta meile meie projekti seletas. Nagu pildilt näha, ei saanud me mitte muhvigi alguses aru :D

Nädala ajaga uurisime ja puurisime oma tiimiga aga tagatausta,

nii et nüüd näevad meie näod juba rõõmsamad välja:

Isegi meie boss tundus meie tänase presentatsiooniga rahul olevat. Tuleval kolmapäeval on aga tähtis päev, kus peame oma projekti juba suurele Bossile presenteerima.

Kõigest hoolimata on minu meelest siiski veel natuke segane, et mida meilt täpselt tahetakse. Idee on küll selge, aga asi tundub mulle kuidagi natuke mull. Pluss mul on hetkel tunne, et ma ei saa oma matmaatilisi/analüütilisi oskusi väga kasutada, mis teeb mind natuke kurvaks. Ma ei taha olla lihtsalt tõlk kahe grupi vahel (meie projekti ja firma vahel). Proovin hetkel aga hoida lahtist meelt ja olla kõigele avatud. Eks näis, mis saama hakkab :)

Aga olgu, aitab nüüd minust. Täna peaksime aga kõik hoopis rääkima mu kallist vanaemmest! Nimelt on täna Tema sünnipäev ja Temast parimat pole olemas.

Hip-hip-hurra maailma parimale vanaemale!!!

Nädala ülevaade :)

Päevad on olnud pikad ja huvitavad, mistõttu pole üldse jõudnud maha istuda ja mõelda, et mis ma teinud olen.

Laupäeval saabusid Liubov ja Kiran. Alguses sain ma aru, et hakkan India tüdrukuga koos elama, aga asjade käigus oli kergem korraldada nii, et jagan hetkel tuba hoopis Liuboviga. Kui me jõudsime laupäeva õhtul lõpuks koju, läks Liubov kohe magama, sest ta oli oma pikast reisist üpris väsinud. Nimelt on ta pärit Venemaa täitsa teisest otsast, Ikrutskist. Kuidagi kujunes aga nii, et me istusime teiste korterikaaslastega üpris kaua köögis, vestlesime, jõime veini. Sain rohkem teada, kellega mul tegu, ja täitsa oli tore õhtu. Uinusin enne hommikut.





Pühapäev oli imeilus ilm, mille tõttu me otsustasime minna parki. Alguses läksime korterikaaslastega, hiljem ühinesid ka meie ülejäänud kolm tiimikaaslast.

 









See nädal oli meil sissejuhatav nädal, kus me ei pidanud veel töötama. Esmaspäeval tegime kõiksuguseid administratiivseid asju: registreerisime ennast siia linna, tegime endale pangakontod, ostsime simkaardid, käisime maksuametis jne.
Minu aadress: Renckstrasse 1, 76133 Karlsruhe

Minu saksa number: 015735370482

Õhtu poole läksime Michaeli (see, kes meiega on tegelenud AIESECi poole pealt) juurde ja grillisime.

Teisipäeval oli aeg minna firmasse, kus me tööle hakkame. Nagu öeldud sellel nädalal meil tööd veel pole. Tutvusime pigem oma ümbruskonna, tööruumide, bossiga.Teisipäev-kolmapäev-reede oleme peamiselt osalenud eraldi meile mõeldud workshopides, kus me peame oma tiimiga koos töötama, erinevaid asju analüüsima, ennast avama jne. Vägaväga põnev on olnud.  Näiteks pidime panema kokku telgi, nii et kolmel meist olid silmad kinni. Sebastian võis rääkida ja juhendada, aga meid (kellel olid silmad kinni) mitte katsuda; Liubov võis meid katsuda ja juhtida aga mitte midagi öelda. Meil, kellel olid silmad kinni, olid samuti erinevad ülesanded (kes võis katsuda ainult vaiasid, kes telki ennast). Peale selliste toredate aktiivsete ülesannete on meil olnud ka väga palju erinevaid teemasid, kus me arutame ja analüüsime. Oleme rääkinud konfliktidest, tagasisideme andmisest, suhtlemisest, inimtüüpidest, rollidest tiimis, projektimanagemen'ist jne jne. Väga põnev on näha, millised on inimesed meie tiimis, kes on rohkem juhtiv, kes muutkui plätrab, kes hoiab tahaplaanile. Tiim tundub meil tore, aga kõik on üpris erinevad inimesed. Olen kindel, et meil tekivad arusaamatused, aga loodan, et saame siiski hakkama.
Meie tiim:



Ühesõnaga jah, nii teisipäeval kui ka kolmapäeval ja reedel on olnud workshopid. Kuigi workshopid pole olnud ööseni, oleme me ikkagi väga hilja koju jõudnud. Teisipäeva õhtul oli nimelt AIESEC'i Local Cometee koosolek, kus me pidime ennast kõigile tutvustama. Pärast seda, et tutvumine efektiivsem oleks, oli loomulikult ka pidu. Karlsruhe AIESEC on Saksamaal suurim. Sellel on umbes sada liiget, nii et alguses ma nats põdesin, kui sain teada, et peame ennast kõigi ees jälle tutvustama hakkama. Õnneks on muidugi kõik noored ja väga avatud inimesed :) Pidu oli ka muidugi vahva. Mõtlesin, et joon vb ühe õlle ja siis lähen koju magama. Aga lõpuks sai natuke brasiilia tantse tantsitud ja nii see kojuminemine venis. Kolmapäeva hommikul pidime aga taas Fiducia'sse minema, kus meid ootas ees järjekordne tiimi-koolitus/workshop.

Töölejõudmine oli kolmapäeval täielik seiklus. Nimelt elame me Liuboviga kõige kaugemal bussipeatusest, kust saab tööle. Kuna aga Karlsruhes on hetkel suured ehitused (nimelt ehitatakse siia metrood), siis on kogu ühistrantspordi süsteem pea peale keeratud. See tähendab aga seda, et me peame minema jala bussipeatusesse, mis on üpris kaugel. Buss, mis viib Fiducia'sse, käib kolm korda tunnis. Kolmapäeval kui läksime esimest korda kahekesi tööle, ei osanud me kuidagi arvestada aega. Mõtlesime, et jõuame poole tunniga bussipeatusesse. Aeg muutkui tiksus ja tiksus ja bussipeatus oli kaugemal kui me ootasime. Me lausa jooksime pool teest, aga siiski õnnestus meil jõuda bussipeatusesse paar minutit hiljem. Peatuses polnud Sebastianit, Kiranit ja Victorit, mis tähendas seda, et nad olid juba bussi peale läinud, ehk siis me olime bussist maha jäänud. Ma olin muidugi suht paanikas, et me ei saa ju ometi esimesel päeval kohe hiljaks jääda (eriti sest me pidime kolmapäeva hommikul bossiga kokku saama ja endale ühed kaardid tegema). Järgmine buss tuli aga alles 20 minuti pärast, mis oleks tähendanud seda, et me oleks hilinenud. Õnneks meil vedas meeletult. Suutsime peatada ühe takso, kes meid õigeks ajaks kohale viis, nii et me jõudsime isegi viis minutit varem :D Need viis minutit kulusid meile mõlemale väga ära, sest me olime jooksmisest näost täielikud tomatid.

Kolmapäeva õhtul pärast workshopi, selgitas meie boss eisimest korda meie projekti sisu ja seda mida me tegema hakkame. Ta on siuke naljakas tüüp, keda kohe ei oskagi kirjeldada. Muidugi tal õnnestus projektisisust niiviisi rääkida, et üliraske oli midagi konkreetset aru saada, aga eks näis, kuidas asjad hakkavad kujunema. Pärast seda läksime aga koos bossiga tüüpilisse saksa "restorani" sööma.



Neljapäeval oli Saksamaal vaba päev, mille tõttu oli algselt plaanis teha väljasõit Heidelbergi. Kuna ilm on siin hetkel aga väga vihmane, siis käisime hoopis muuseumis.



Nüüd pean lippama, kohe hakkab üllatussünnipäevapidu ühele meie toakaaslasele!

Kallid-paid!