Kõrvale-silmale

Nädal tagasi oli meil kooriga võimalus esineda filmimuusika festivalil "Hollywood in Vienna", mida jäädvustas ka televisioon. Laulsime kahjuks ainult kahes palas, aga kuna see oli sümfooniaorkestri saatel, siis oli kogu elamus minu jaoks siiski väga võimas kogemus. Dirigeeris ülilahe David Newman. (Teravam silm leiab isegi minu teisest reast :))

 

 Natuke ka pilte sügisest. Käisime üks päev looduses jalutamas. Jalutasime umbes neli tundi ja nägime isegi metssigu :) (Pildid on Laura tehtud) Vanaema heegeldatud müts ja sall sobisid nagu valatult sügisvärvide sekka.

Ja kuna juba piltide panemiseks läks, siis siin ka vaade minu toa rõdult:

Enne eksamit

See on uskumatu, mida paneb tegema tõsiasi, et ei viitsi/taha õppida. Mina näiteks pole mingi eriline kokkaja. Veel vähem viitsin ma ainult iseendale tundide viisi vaaritada. Täna aga just selline asi juhtuski, sest tuleb välja, et õppida viistsin ma veel vähem. Tänane päev algas neli ja natuke rohkem tundi tagasi sellega, et läksin poodi. Olles kahe suure kotiga koju jõudnud, hakkasin kohe tegema kooki. Šokolaadi-toorjuustukooki. Sellega mässasin oma paar tundi. Kui kook ahjus, alustasin kanasupiga. Tegin endale hiigla poti seda suppi, niiet nüüd on kohe mitu päeva hooletu. Nüüd on aga kell juba nii palju, et varsti pean minema koori, mis tähendab, et täna ma ei jõudnudki õppida :)

Soe

Täna äratas mind päike :) Mõnus!

Reede

Täna on hall! Ja kui Viinis on hall, siis on siin sõna otseses mõttes hall. Nagu keegi oleks suure halli koti üle kogu Viini tõmmanud. Ei ühtegi pilve, ei ühtegi päikesekiirt, ei ühtegi emotsiooni, lihtsalt ühtlaselt hall. Kuigi juba selle nädala algusest on ilmad temperatuuri poolest külmemad olnud (eelmisel nädalal oli veel 20 kraadi), siis siiski on mind igal hommikul ülesse äratanud päike. Täna aga mitte. Kuna ma terve öö taas magama ei jäänud, siis hommikul polnud absoluutselt mingit tahtmist ülesse tõusta, päikest ju polnud. Aga ärkasin, et minna ülikooli, et võta Haigi baka lõputunnistus, et teha eksam, et saata kiri. Olgu, mis ma ikka vingun. Eksam tehtud (läks hästi) ja tagasi kodus ning söön banaani pannkooke. (Söögi osas, emme, olen üldse päris tubli, eile tegin nt esimest korda vanaema kuulsaid stoovituid porgandeid.)
Kuigi aknast paistab suur Hall Ilm, siis see mind enam hetkel ei häiri, sest saan kuulata muusikat (hetkel pole korterikaaslasi kodus :D) ja muusika tekitab kuidagi sellist rahulolu tunnet. Küllap see on ka tingitud väikesest pingelangusest, sest üks eksam on tehtud. Kaua ma muidugi seda rahulolu nautida ei saa, sest järgmisel nädalal ootab mind ees järgmine eksam. Tegelt mulle väga istub see eksamite tegemine, sest nii lähevad päevad väga kiiresti. Ärkan, õpin ja juba peabki magama sättima :)

Mis ma siis aga veel teinud olen.. Õige, ma hakkasin joogas käima. Valisime Liliga (kursaõde) endale sobiva jooga tunni välja ja neljapäeval läksime esimest korda kohale. Mulle see väga sobib, sest see on mul kodust 10 jalutusminuti kaugusel ja 2-tunnilise joogaga on hea päeva alustada.

Nüüd varsti tuleb Laura siia. Ta polegi minu elamist veel näinud, pluss minagi pole teda ammu näinud, sest kooris ta enam ju ei käi. Jamh...olen nüüd kooris üksi, pole Haiki, pole Laurat. Esmaspäeval, kui kooriproovist üksi koju tulin, tundsin ennast kuidagi eriti rusutult...jama on ikka üksi. Ei saa pajatada kellelegi enda emotsioonidest, ei saa rääkida, kuidas uued laulud meeldisid. Tuleb olla üksi enda emotsioonidega. Aga küllap see kõik ongi mulle vajalik, hakkan endaga paremini läbi saama :)

Päikest!

Poisid enne sõjaväge

Ma kirjutan pikemalt reedel, kui eksam on läbi. Seniks aga pilt Haigist ja Ronnist.
Juuksed aetud ja valmis minema:

“How lucky I am to have something that makes saying goodbye so hard.”
A.A.Milne, Winnie-the-Pooh

Vale jalaga algus

Täna ärkasin täiesti vale jalaga voodist ülesse, sest magasin sisse. Magasin sisse eksamile, milleks viimasel nädalal olen nii palju õpinud, et pole siia jõudnud kirjutada. Magasin sisse, sest liiga mitmel päeval olen magama läinud liiga hilja.Olin kuri ja tujust ära terve hommikupooliku ja proovisin välja mõelda plaani, et mis nüüd edasi. Et mis eksamid ja mis järjekorras neid teha nüüd tuleks. Õnneks on see sama eksam kuu aja pärast uuesti, niiet väga hull ei ole.Aga siiski...mu plaan läks sassi ja see on demotiveeriv.

Natuke rõõmsamal noodil. Maailma tublim Haik tegi eile oma baka presentatsiooni ära. Niiet teoreetiliselt on ta omadega valmis. Natuke peab ta vist veel oma bakatööd täiendma, aga üldiselt on tal kõigega finiito. Ülitubli on ta mu meelest ja hea eeskuju, kelle moodi loodan ka mina järgmisel semestril olla. Viimaste päevadega on mulle aga vaikselt kohale jõudnud fakt, et kohe-kohe läheb ta ära. Ja siis ma pean üksi poes käima, üksi süüa tegema, üksi ülikooli minema, üksi koju tulema, üksi magama jääma, üksi ärkama... Peaaegu viie aasta jooksul olen ma ära harjunud mõttega, et mul on keegi kõrval. Ja nüüd järsku seda kedagit enam pole ja me ei saa enam isegi skypes rääkida, kui on vaja. Ma loodan väga, et see aeg siin üksi läheb kiiresti ja jõuludel, kui ta sõjaväest natukeseks koju saab, siis saan teda jälle kallistada. Sellega seoses veel ka see, et ostsin eile siiski jõuludeks lennupiletid koju ära (Estonian Airil oli väga hea pakkumine, niiet 100 euroga sain edasi-tagasi pileti)

Eelmisel nädalal kolisime lõplikult minu uute korterisse. Tõime teisipäeval sada kotti autoga ja reedel veel paar kohvrit enda jõul. Reede hommikuks oli võti ära antud ja kõik asjad mulle uute tuppa tassitud. See asjade teema on aga tõeliselt jube. Ma arvan, et ma peaksin praegu juba ühe paki asju koju saatma, et talvel kergemini läheks. Palju asju oleme saanud ka ära anda, aga no kõike ju ei raatsi. Uuest kodust nii palju, et see on mõnus suur ja avar. Korterikaaslased on meeletult sõbralikud ja toredad inimesed, aga nats räpakad. Kööki ma pole veel korras olevalt näinud ja alati on kraanikauss ning söögilaud vanu nõusid täis. Aga no, pole hullu. Oma toaga olen ma väga rahul. Mul on suur mõnus kirjutuslaud, kus saab hästi õppida, väike rõdu, kus saab mõtteid mõigutada ja mis kõige tähtsam, mul on ruumi. (Ma arvan, et see tuba on umbes 29 ruutmeetrit suur, pluss tänu kõrgetele lagedele, tundub see veel avaram.) Üks miinus minu toal siiski on: ma kuulen sõna otseses mõttes kõike, mida keegi kõrval toas teeb. Kuulen isegi lehe keeramist. Rääkimata siis sellest, kui midagi maha kukub, keegi kuskile midagi asetab, ringi kõnnib, telefoniga räägib, köhib jne. Seetõttu mul polegi vist enam mu kõlareid vaja, sest austuses oma korterikaaslaste vastu, ei hakka ma muusikat kuulama. (Madli, kas sul või Priidul oleks kõlareid vaja? Saadan teile?)

Haik läheb neljapäeval ära, niiet paar järgmist päeva tahan veeta nii palju aega temaga kui võimalik. Pärast seda on plaan aga tubliks hakata ja mitte enam eksamitele sisse magada. Seniks aga kõike head!
Kallid-paid