Nagu pealkirigi viitab, oleme viimasel ajal Haigiga olnud eriti kultuursed. Viimase nelja päeva jooksul oleme juba kahel korral oma peakesed raamatute ja matavalemite vahelt püsti tõstnud, selja sirju ajanud, kingad ära viksinud, pidulikud riided selga pannud, isegi juuksed kamminud ja siis kipakõpa teele asunud.
Reedel juhtus see esimest korda.
Käisime nimelt Läti Vabariigi sünnipäeval, mille korraldajaks oli Laura toakaaslane ja kuhu ka meid siis kutsuti. Kohaks oli suur saal, mille ühes seinas oli laud, täis veini- ja šampusepudeleid, võileibu, oliive, juustukesi ja kõike muud sellist head paremat suhu pistmiseks. Niisiis kohe kui me mantlid nagidesse riputasime, alustasime söömisega. Kavas oli see küll algselt alles pärast kontserti, aga kuna bänd, kes Riiast bussiga Austria poole sõites, Poola piiri ääres neli tundi ootamatult ootas, jäi oma mitu tundi hiljas, siis alustasti kõigepealt söömisega :D Inimesed vestlesid ja oli selline tore õhkkond. Kui lõpuks bänd kohale jõudis, istuti maha ja võis hakata kontert. Kuigi kõik laulud olid läti keeles, oli kontsert ikkagi väga hea. See meeleolu, mis lavalt tuli, oli lihtsalt supper. Ei mingeid kõlareid, mikrofone, võimendeid. Ümbes 15 inimest lihtsalt musitseerisid. Nagu ma võibolla kunagi juba mainisin oli seal ka Breinstormi laulja :D:D Minus tärkas 11-aastane pisike tüdruk, kes pärast Brainstormi eurovisioonil käiku selle bändi täielik fänn oli :D Ma mäletan nii hästi, kuidas oli aasta 2000- jõulud ja minu kingipakkide seas oli cd-pleier kõlaritega ning Brainstormi kollases ümbrises plaat. Ohh seda õnne :D:D järgnevad paar päeva pärast jõule ma vist muud ei teinudki, kui kuulasin oma cd-mängijas My Stari, kuniks... oi ma ei julgenud seda kunagi kellegile öelda. Cd-pleier oli kapi peal, minu käes oli kõlarid, mille olin pannud enda kõrvade juurde, et täiesti kõrist üürata: "My friends gonna call me: hey dreamer, the stars you are watching are so far..." kui äkki suures hoos ma kogemata selle cd-pleieri kapi pealt maha tõmbasin. Loomulikult ei läinud see enam tööle ja kuna see kink oli olnud vaid paar päeva vana, peitsin ma selle kapi kõige kaugemasse nurka, et keegi kunagi teada ei saaks, et ma selle nii vara ära lõhkusin. No igatahes :D tulles tagasi aastasse 2010, jah Breinstormi laulja oli seal ja vahepeal ta tuli lavalt ära, et istuda rahva sekka, ja ta valis nagu meie rea :D:D juhuu, istus täpselt Haigi kõrvale, mängis kitarri ja laulis... jah, 11-aastane tüdruk tärkas mu sees, kelle süda tuksles ja suu venis laiaks :D
Nii palju siis Läti sünnipäevast.
Eile, esmaspäeval, käisime me aga meie enda Eesti Vabariigi presidenti vaatamas. Seekord oli koht veelgi uhkem, nimelt Viinist natuke väljas olev Laudoni loss... Ma proovisin nats netist pilte leida, et selle suursugusus siin rohkem välja tuleks, aga ma ei leidnud midagi eriti head. Siin aga siiski mõned pildid:
Selles viimases saalis olime ka meie, ainult et terve see ruum oli laudasid täis... Meie istusime nö üliõpilaste lauas, mis oli kõige tagumine laud nurgas, ehk siis kõige kaugemal Presidendist, tema naisest, muudest tähtsatest aukonsulitest ja esinejatest Villu Veskist ning Tiit Kallustest. Sellise laua asetusega jõudsis mulle väga konkreetselt kohale, et hetkel olen ma veel mitte keegi, me alles õpime ja otsime oma kohta maailmas. Võibolla paarikümne aasta pärast oleme väärilised istuma juba natuke lähemal Presidendile... Vaatamata sellele, et olime nurgas kaugel lauas, oli üritus ise suurepärane. Esinejad olid lihtalt supper head ja üleüldse oli lahe nii paljude eestlastega koos ühes ruumis olla. President ise lahkus aga suhteliselt kiiresti. Tegi oma väikse sümpaatse kõne, natuke kuulas kontserti, surus kõigiga kätt, jäi vajalikele fotodele ja siis läks.
No ja nüüd lähen ka mina :)
Aa muide, me ostsime piletid NO99 etendusele "Onu Tommi onnike", mis ühel festivalil siin etendub. Nii et meie kultuurne-olemine jätkub :D
aga nüüd ilusat õhtut ja jällekirjutamiseni!
