Jõulumeeleolu Lille's

Olen jätnud selle blogimise taas täitsa unarusse. Nädalad jooksevad, pea on mõtteid täis ja nii ma polegi siia jõudnud. Vähemalt sain aga nüüd valmis paar nädalat tagasi olnud Lille videoga. Haik läks Lillesse päev varem, et tutvuda oma ülikooli ja uue elukohaga, ning ma läksid talle külla. Külaskäigu ajal püüdsime natuke enda tegemisi filmida :)

Tuleval nädalavahetusel läheme Brugge'i, mis pidi olema üks ilusamaid linnasid Belgias. Loodetavasti jäädvustame ka selle videolindile :) Seniks aga kalli-pai ja ilusat jõuluaega!

K3

Kui Austrias ei osanud mitte kunagi mitte keegi mu nime hääldada, siis siin pole see inimestele absoluutselt mingi probleem. Vastupidi, nime saavad nad kiiresti selgeks. Kui ma ennast flaamlastele tutvustan, siis inimesed püüavad kas itsitamist tagasi hoida, või siis nad tavaliselt siiski naeravad täitsa avalikult ja kõvasti. Nimelt kõlab Kadri neile nagu Belglaste mega populaarne tüdrukutebänd K3, mille muusika sai tuntuks, sest see oli turundatud otse lastele (läbi multika ja lastesaadete kanalite). K3 on flaami versioon Spice Girls´ist ja see on Euroopa kõige pikemalt tegutsev tüdrukutebänd.

Noh, kui ma hakkasin juba oma nimest siin rääkima... ka Belgias juhtub nii, et arvatakse, et Kadri on mehe nimi. Nii näiteks pöördusid magistrandid oma emailis mu poole kui härra Silm. Eks neil esmaspäeval ole võibolla lõbus, kui härra asemel istun mina nende ees.

Brüssel ja Amsterdam ja niisama juttu

"Rijd niet" olid kõige esimesed sõnad, mis ma Hollandi keeles ära õppisin. See juhtus juba siis, kui ma pidin septembri keskel korraks Leuvenisse tulema. Pärast tühistatud lendu olin omadega jõudnud lõpuks Amsterdami rongijaama ja nii ma siis sain seal seistes tabloolt just neid kahte sõnu lugeda. Tundsin juba ette, et need ei tõota midagi head. "Rijd" sarnaneb liigagi palju inglisekeelsele sõnale "ride" ja noh sõnast "niet" ma ei hakka rääkimagi (not, nicht, нет, ...).  Et olla siiski kindel, küsisin toona perroonil olnud mehelt, mida see tähendab ja no võite ise ära arvata, mida see tähendas.

Kui ma eelmisel pühapäeval lugesin Rotterdamis taas neid sõnu, siis ei küsinud ma enam kelleltki, mida see tähendab, vaid püüdsin hoopis kiirelt mõelda, kuidas ma siiski Leuvenisse saan, nii et ma ei peaks veetma ööd rongijaamas. Ainuke, mis mulle öeldi, oli see, et jookse plottvormile number 11 ja siis istu ümber Roosendaalis. Kui ma siis püüdsin seletada, et mul on aga vaja jõuda Leuvenisse ja mitte Brüsselisse, siis kehitati õlgu. Ega ma passima sinna ei saanud jääda, sest rong Roosendaali suunas väljus kohe-kohe. Nii ma tõttasingi rongile, teadmata, et kuhu see sõidab, millal ma pean ümber istuma, kus on Roosendaal, kuhu ja millega ma pead edasi sõitma jne. Õnneks oli selles rongis vähemalt wifi, nii et mul oli võimalus seal teha valmis sõjaplaan kojujõudmise marsruudi kohta. Loomulikult jäi ka see rong hiljaks, nii et Rossendaalis jäin oma järgmisest rongist maha, aga õnneks läks veel enne ööd üks rong Antwerpenisse, kust sain edasi viimasele rongile Leuvenisse. Jah jah, nüüd olen ametlikult karastatud ka rongi-majanduses.

Tegelikult ma ei tahtnud aga üldse sellest rääkida. Nimelt on mul olnud toredad nädalavahetused, millest võiks talletada ka mõned mälestused siia. Enne kogu seda Rotterdami rongi jama, olin nimelt Amsterdamis õekesel külas. Läksin Amsterdami reede õhtul ja rongijaama tulid tuttavad näod Madli ja Louie näol mulle vastu. Nii vahva on näha oma inimesi võõras linnas. Vahva ja naljakas ka (et no mis mõttes Madli ongi nüüd Amsterdamis :D). Aga jaa, väga toredad päevad olid. Laupäeval oli imeilus ilm, kus jalutasime lahedates parkides, uudistasime erinevaid linde (Amsterdamis lendavad näiteks vabalt looduses ringi rohelised ilusad papagoid) ja nautisime niisama teineteise seltskonda. Õhtul vaaritas Louie karrit ja ma tegin kooki.

Ilmselgelt säras päike

Nii toredad punased puud

Amsterdami kanalid

Taustal "I Amsterdam" 

Ühes pargis olid nagu tegelikult kaaa hiigel suured pardid. Siit piltidelt ei saa üldse aru, kui suured nad olid, aga natuke võibolla annab kõrval olevate normaalsete partidega ja tuviga võrrelda:

Pühapäeval jalutasime taas ringi, seekord aga kesklinnas. Nägime ära kuningliku palee, pea-kiriku ja loomulikult ka punaste laternate tänava. Amsterdam ise on minu meelest selline nukulinn oma armsate majakeste ja kanalitega. Kuidagi üldse ei ole tunnet nagu see oleks päris linn, pigem meenutab mulle filmi, just tänu sealsele arhitektuurile :) Kesklinn on aga väga hektiline, palju turiste ja rattureid, mis on parasjagu tüütu. Aga kui täitsa kesklinna vältida, siis tegemist on armsa linnaga, mis on täis toredaid inimesi. Esmamulje järgi otsustades meeldib mulle see palju rohkem kui Brüssel. Brüssel on mega multi-kulti ja hoopis teistsuguse hingamisega linn. Kohati võib olla üpris räpane, inimesed on pigem ebasõbralikud ja kogu pilt on väga kirju. Brüsseli kesklinn on muidugi väga ilus ja uhke, tegemist on lihtsalt suurlinnaga selle kõige otsesemas mõttes.

Olen Brüsselis viimasel ajal käinud päris mitmel korral. Üleeile näiteks läksime Katrega Magritte muuseumisse. Nimelt saab iga kuu esimesel kolmapäeval külastada tasuta muuseumeid. Nii hea kui on tuttav, kes sellist informatsiooni teab :) Üldse on tore näha vanu sõpru uutes linnades. Kuigi Katu tuli Brüsselisse ainult kaheks nädalaks ja tema Brüsseli ajad hakkavad nüüd ametlikult lõppema, siis oli siiski tore, et teda kasvõi ajutiselt paaril korral näha sain. Ka eelmisel nädalal saime kokku ja jalutasime linna peal oma viis tundi ringi. Tegin paar kiiret klõpsu moblaga ka (noh et ikka midagi siia panna saaks - mis sest et kvaliteet annab soovida :D)

Belglased on tuntud oma šokolaadi, vahvlite, friikartulite ja õlu poolest. Ka meie Katrega mekkisime ära uhked Belgia vahvlid. Ütleme nii, et kõht oli mul õhtuni täis :D

Veel käisin üleeelmisel nädalavahetusel Brüsselis, et saada kokku Margitiga. Läksime Margiti ja ühe teise eesti tüdrukuga kinno. Kino oli hiiiiiglaslik. Naljakas oli aga see, et kuigi me olime piletid ära ostnud juba nädal aega ennem, siis kindlaid kohti seal polnud. Nii oligi siis tunda õhus enne sisselaskmist võitlusmomenti (kõigil oli vaja ju krabada endale võimalikult kiiresti võimalikult head kohad- oeh, kuidas see mulle kohe üldse ei meeldi). Pärast filmi nautisime oivalisi tai kööki. See mitte ainult ei maitsenud hästi, vaid nägi ka väga ilus välja.

Mis siis veel... Ülikoolis hakkan vaikselt harjuma. Olen käinud hoolsalt loengutes ja seminaridel, kohtunud oma esimeste magistrantidega, kelle magistritöid ma juhendama pean, saanud aimdust, mida oma esimeses projektis umbes tegema hakkan ja nii edasi. Siiski olen hetkel veel pigem ikka jälgija rollis ja püüan panna seda elupilti kokku. Naljakas, kuidas ikka ja jälle tuleb selle pildi kokkupanekuga otsast hakata. Oled enda jaoks juba kõik lahtimõtestanud ja eesmärkidest ning pointist aru saanud, kui järsku on kõik jälle kildudeks tagasi. Vaatad, kratsid kukalt ja alustad vaikselt uuesti, et leida selles pildis oma koht. Tegelikult on kõik ju hästi, inimesed mu ümber on toredad, oleme käinud mitmel korral väljas, maitsnud Belgia õlusid, käinud bowlingus, aga ikkagi on mu sees kuidagi mingi rahulolematus. Ei oska hetkel selle sabast kinni haarata ja mõista, millest see tuleb, aga küll aeg annab arutust.

Ja no lõpetuseks siia (enne kui ma nüüd poodi ja pesupesema lippan) pilt piimadest. Ma ei teagi miks. No lihtsalt võtab kuidagi hästi kokku minu esimese kuu Leuvenis :)

Toiduklubi

Olen juba üle kolme kuu mõelnud sellele, et tahaksin väga-väga proovida teha kõiki retsepte, mida kirjutasid ja kinkisid mulle mu kallid sõbrannad ühel erilisel päeval. Kuidagi tulid aga sada miljon asja vahele. Alustuseks läksin Austriasse ja retseptiraamat jäi Eestisse, siis tegelesin magistritöö kirjutamisega ja söögitegemiseks polnud üldse enam mahti, siis hakkas kogu see kolimise seiklus pihta ja nii edasi ja nii edasi. Kuna aga kunagi pole liiga hilja (ma loodan), siis alustan nüüd oma lubaduse täitmisega ja siit tuleb minu esimene video :) Loomulikult otsustas poole pealt mu fotokas magama minna, nii et enamus on filmitud moblaga, mille kvaliteet pole just suurem asi, aga no ajab asja ära küll, onju? Ja kuna tegemist on esimese katsega ning ma pole üldse osav ühe käega söögitegija (samal ajal kui teine käsi on okupeeritud filmimisega), siis ma väga vabandan, et pilt kõigub nagu ma oleksin juba joonud paar pitsi midagi kangemat. See paraneb kindlasti siis, kui saan järgmisel korral kasutada sõprade poolt pulmakingiks saadud kaamerat, millel on küljes stabilisaator. Aga jah ... ilmselgelt pean veel filmimist kui ka kaamera ees rääkimist harjutama, sest kohati on kaadrid ikka täiega viltu ja minu laused megaaaa väärakad. Aga no ma loodan, et annate mulle esimese katse puhul selle kõik andeks :D

Videos on kasutatud laulu "Toiduklubi" (Dagö). Ja puudu on kaadrid, kus lisan kastmele hapukoore ning panen kõik ilusasti kaussi (ärge küsige, kus need kaadrid said, sest enda mäletamist mööda, ma filmisin küll).

Mina sain igatahes kõhu väga täis ja see oli imemaitsev! Aitäh mu kallid sõbrad, et tegite nii kihvti kingi ja et mul olemas olete! Armastan.

Pruunid, sinised, rohelised, mustad kotid - ehk kogu tarkus prügist.

Igal maal ja igas linnas on omad veidrused. Asjad, mis on kohalike meelest nii normaalsed, kuid mis panevad uustulnukaid kukalt kratsima. No näiteks otsisin ma poes oma esimesel päeval nagu loll piima, mille arvasin leidvat kuskilt külmkapist võide ja kohvikoorte juurest. Siin on aga piimad eraldi mujal maas või riiulitel. Kui ma siis järgmisel päeval oma belglasest toakaaslasele rääkisin sellest, kuidas ma ei leidnud poest piima, sest see polnud külmikus nagu ma arvasin, siis ta vaatas mind väga segaduses näoga ning selgitas, et nii kaua, kuni piim pole lahti tehtud, nii kaua ei pea teda külmikus hoidma. Kui ma siis püüdsin seletada, et jah võibolla tõesti, aga harjumuspäraselt ma eeldasin, et leian piima külmast, siis ta vaatas mind juba üpris imelikult ja küsis vastu, et kuidas mul mahub siis kodus külmkappi toit ära, kui seal on ka kõik piimapakid... mnjah, ma ei hakanud enam edasi seda teemat temaga arutama ja tegin oma peas järelduse, et küllap siis belglased joovad nii palju piima, et see kõik ei mahu kodus külmikusse ära, mille tõttu nad tarbivadki ainult sellist, mis kestab ka niisama seistes üle poole aasta.

Tegelikult ei tahtnud ma aga rääkida üldse mitte piimast vaid hoopis prügi-majandustest. Kui olime veebruaris Haigiga korraks Brüsselis, siis sain ma juba aru, et siin maal on prügisüsteem korraldatud natuke teisiti kui Eestis, Saksamaal või Austrias. Jõudsime toona Brüsselisse hilisõhtul, vihma kallas, tuul oli suur ja kõik tänavad olid täis prügikotte. Katre seletas hiljem, et siin on kindlad päevad, kui tullakse prügile järgi ja siis kõik panevad eelmisel õhtul oma jäätmed maja ette, kust need siis viiakse ära. Jah..asjad, mis on minule harjumatud, on siin üleskasvanutele normaalsed. Kui sellest näiteks nüüd oma kontori-kaaslasega juttu tegin, vaatas ta mind taaskord imelikult ja rääkis hoopis, kuidas tema meelest oli Saksamaal jube tüütu, et ta pidi oma prügi viima kuskile kaugele konteinerisse. Ehk siis siinne süsteem pakub tema meelest paremat teenust. Mnjah.. võibolla tõesti.. aga samas võibolla on asi ka selles, et ta elab veel kodus ja ei tea täpselt, milline tegelikult on siinne süsteem. Las ma siis seletan täpsemalt, millise süsteemiga tegemist on (PS! see on igas Belgia linnas natuke erinev ja omade kiiksudega).

Niisiis.. ma sain juba paar nädalat tagasi teada, et Leuvenis on prügikotid laias laastus kahte erinevat värvi: sinised (plastikpudelite ja konservide jaoks) ning pruunid (kuhu läheb kõik muu). Kuna loomulikult tekib ka mul prügi, siis läksingi poodi endale prügikotte hankima. Nagu ikka, käin ma siin poodides üpris lollakalt ringi ja ei leia midagi üles. Nii samuti läks ka prügikottidega. Seal riiulitel, kus neid müüdi, olid igasuguseid prügikotte, aga pruune ma ei näinud. Otsustasin, et ostan siis mustad... noh, ei midagi tavapäratut ju? Aga oh ei.. sellega panin küll puusse. Õigepea sain teada, et kui teisipäeviti viiakse pruunid kotid majade eest ära, siis kõik mustad või muul moel valet värvi kotid, jäetakse korjamata. Hakkasin siis googeldama, et kust ma võiksin neid pruune erilisi kotte saada. Nagu internetist selgus, pole ma esimene uustulnuk, kes on kogemata ostnud kasutuid prügikotte. Veel sain hiljem ka teada, et facebookis on lausa grupp, kus on nende prügikottide must turg. Või noh, mitte päris must turg, aga järelturg, kus inimesed, kes Leuvenist ära kolivad, müüvad oma pruune prügikotte. Alguses mõtlesin, et see on küll natuke naljakas, aga hiljem sain aru milles asi. Nimelt maksavad need spetsiaalsed Leuveni pruunid prügikotid, mida peab poest ekstra küsima, terve varanduse. Kümme väikest kotti maksavad 11.25€ ja suured kotid on üle 20€. Ilmselgelt pole need kotid tehtud kullast või mingist muust väärtuslikust materjalist. Lihtsalt see on belglaste süsteem, kuidas nad rahastavad ja maksustavad oma jäätmemajandust. Ühelt poolt, mida rohkem tekitad prügi, seda rohkem pead ka maksma. Teiselt poolt, sorteerides prügi, saad soodsamalt, sest teist värvi prügikotid on palju odavamad kui need pruunid, kuhu võib panna kõike. Mina pole aga veel saanud täpselt pihta, mis värvi kottidesse, ma mida täpselt võin panna, ja mis päevadel ma pean need kotid siis välja viima. Tean, et sinistesse kottidesse lähevad plastik ja metall, klaasi jaoks on eraldi konteinerid, paber ja papp tuleb kokku siduda ja paberkotis või kastis maja ette jätta, orgaaniliste jäätmete jaoks on vist rohelised kotid või pead linnalt rentima eraldi rohelise konteineri, masinad ja mööbel tuleb jätta kuskile (maja ette?) mingi eraldi kleepsuga, mida saab osta raekojast, riided tuleb jätta spetsiaalsetesse kottidesse (millistesse, ei tea), ja nii edasi ja nii edasi. Pluss neil on ka hulga reegleid, mis käivad kogu selle koti-majandusega kaasas (mis kell, mis päeval, mis värvi kotid, kuhu võib jätta jne) ja kui sa nende reeglite vastu eksid, võib sind oodata kopsakas rahatrahv.

Oeh jah. Täna sain oma esimesed pruunid prügikotid. Ja järgmisel nädalal püüan siis need ka õigel ajal oma maja ette jätta :) Vaatame, kuidas see üritus läheb.

Lõpetan aga hoopis teisel noodil. Pesu pesemine. Kuna enamjaolt pole siinsetes korterites pesumasinaid ja kohalikud noored, kes Leuvenis õpivad, käivad oma pesu nädalavahetustel kodus pesemas (õigemini nende emad pesevad nende pesu, kui tudengid on nädalavahetusel kodus), siis ei jää minusugustel uustulnukatel midagi muud üle, kui võtta kogu oma must kraam kaenlasse ja otsida lähim pesula. Lükkasin seda ettevõtmist edasi nii mis suutsin, aga noh jahh...saate aru isegi, ühel hetkel enam ei anna seda pesu pesemist ju kuhugi lükata :) Nii ma siis vantsisingi suure kotiga tänava lõppu ja uurisin, kuidas see süsteem käib. Üks pesu maksab 4.50€, pluss iga 10 minutit kuivatamist 80 senti. Ei midagi keerulist, aga üpris tüütu.

Minu pesu, mis keerleb kuivatis

Vot nii. Selleks korraks siis kõik! Soovin teile ilusat laupäeva ja kalli-kalli :)

Tugev Eesti naine

Ähkides ja puhkides õnnestus mul kõik kastid ülesse saada (loomulikult lifti abiga, aga raske oli see siiski). Nüüd saab hakata kodu kodusemaks tegema :)

 

Ein Stern

Ma poleks elu sees arvanud, et ma võiksin hakata tundma puudust Austria schlagerist. Aga jah täpselt see nüüd juhtuski. Kõndisin ülikoolist koju ja kuulasin MP3st muusikat, kus on põhiliselt peal issi ja Madli lood. Ühel hetkel hakkas DJ Ötzi "Ein Stern" ja ma ei saanud naeratust tagasi hoida.

Tuli meelde see, kuidas me paar nädalat tagasi Wiener Wiesn-Fest'il (Austria väike versioon Oktoberfestist) vanade töökaaslastega hiigel õlusid rüüpasime, pinkidel tantsisime ja täiel rinnal sellist muusikat nautisime. Ilmselgelt oli pilt juba natuke udune :)

Igaõhtune rutiin

Kell on kolmveerand üheksa ja praegu on veel vaikne. Tean aga väga hästi, et see on vaikus enne tormi. Kui kell saab üksteist, siis hakkab kõik pihta.



Ja nii see käib öö läbi. Jah, ostsin endale kõrvatropid, mis summutavad kogu seda müra väga hästi, aga samas ma ei suuda terve öö nendega magada. Kõrvad hakkavad valutama. Eile kui teiste doktorantidega väljas käisime, siis üks tüdruk rääkis enda kogemustest eelmisel aastal, mil ta elas samal tänaval. Ta lohutas, et jaanuaris on vaiksem, siis kõik õpivad :) Veel kuulsin, et neljapäevad pidavat olema kõige hullemad, nii et ma ootan kohe huviga tänast ööd, sest siiamaani on mul tunne, et ei ole vahet, kas on pühapäev, esmaspäev, teisipäev või kolmapäev- kõik päevad sobivad imehästi, et nautida elu ja nooreks olemist :)

Oeh jah, ma olen vist vanaks jäänud.

Das Leben ist schön → Het leven is mooi

Võtan juba paar päeva hoogu, et teha oma esimene postitus Belgiast. Ma ei tea aga kuidagi, kuidas alustada, sest emotsioone ja mõtteid on nii palju. Natuke nagu see, mida emme oma Islandi blogis kirjeldas, et mõtteid on nii palju, et mõtteid ei olegi. Paradoks, kas pole...

Seitse aastat tagasi kolisime Viini ja kõik oli uus, kõigega tuli harjuda. Ma olen aga ära unustanud, mis tunne see on. Kui elasin Saksamaal, siis sealne elu oli üpriski sarnane Viini omale, poed olid tuttavad, keel samamoodi, pluss ma olin lisaks ka ümbritsetud AIESECi inimestest, mille tõttu oli sisseelamine kiire. Nüüd aga lahkusin sellest tuttavast keskkonnast ja koduseks saanud Viinist ning tunnen, et alustan otsast pihta. Kõigega tuleb uuesti harjuda. Eile uitasin näiteks toidupoes nagu peata lammas ja ei leidnud midagi ülesse. Õiget piima mul ei õnnestunudki tabada, rääkimata hapukoorest või mingitest spetsiifilisematest asjadest. Lahkusin poest kahe hiigel kotiga, aga seal sees polnudki nagu päriselt süüa. Nojah, alguses tuleb ju osta ka palju asju, mis on igas normaalses kodus alati olemas, nagu soolad, piprad, õlid, jahud, kohvid, ... , ehk siis kõik asjad, millest ei saa süüa teha, aga mis on vajalikud söögi tegemisel. Lisaks soetasin endale toidupoest ka seebi, nõudepesuvahendi, kühvli, harja, lapid jne. Ma oleksin seal poes arvatavasti veetnud oma paar tundi (mitte sellepärast, et see oleks olnud suur pood, vaid sellepärast et leida ka lõpuks söögiasjad ülesse), aga kuna ka siin maal on kombeks panna poed ebanormaalselt vara kinni (kuus/ pool seitse), siis mul polnud selleks reaalset võimalust. Nii ma siis jõudsingi koju kahe hiigel kotiga, kuid ainuke asi, mida sain endale õhtusöögiks teha, oli võileips :) Mõtlesin, et lähen täna pärast loengut, mis lõppes kell viis, uuele katsele, aga ka see kukkus välja samamoodi. Ühel hetkel pandi poed kinni ja ma ei saanudki jälle nagu midagi :) Vähemalt ma sain endale täna väikese tassi, nii et homme saan lõpuks kohvi nautida. Oiii kui pettunud ma olin täna hommikul, kui avastasin, et mul ei ole siin klaase/tasse. Ma kaalusin kohe päris tõsiselt ka kausi kasutamist, et saaksin kuidagi ikka enne äraminekut juua kohvi, aga kuna see kauss on pigem kõrgemate äärtega taldrik, siis matsin selle mõtte siiski maha ja läksin kohvi joomata ülikooli. See muidugi maksis mulle hiljem väga kätte. Kolmetunnilises loengus pidin ennast pidevalt näpistama, et ma ei jääks väsimusest magama. Kuna professor, kes seda loengut andis, on üks mu juhendajatest, siis ei saanud ma teha ju kohe alguses enda marki maha ka :) Aga jah, nüüd on mul tass olemas ja lisaks ka kõrvatropid, nii et loodetavasti pole ma homme enam nii väsinud kui täna. Kuna mu jutt pole praegu kuigigi lineaarne, siis võibolla mõtleb nüüd mõni, et kuidas puutuvad sellesse kõike veel need kõrvatropid. Niiiii... asi on selles, et ma elan üliõpilaslinnas ja mitte ainult.., ma elan juhtumisi ka väga-väga keskel selles üliõpilaslinnas. Ühelt poolt tähendab see seda, et ma jalutan ülikooli ja oma kontorisse 7 minutit, mis on hommikuti väga mugav. Teiseltpoolt aga, tähendab see ka seda, et õues olev lärm on otseses seoses kellaajaga. Mida hilisem on õhtutund, seda valjemad on õues pidutsevad noored. Mul on reaalselt igal öösel selline tunne, et mu voodi on keset seda pisikest tänavat. Ja oii, kui väsitav see on. Ma tunnen õhtuti, kuidas ma lähen kurjaks ja juba ainuüksi sellepärast ei saa magada. Aga okei, mis ma ikka virisen, täna ostsin endale kõrvatropid, nii et on lootust, et koos hommikuse kohvi ja kõrvatropidega on mu tuju jälle hea :)

Natuke peaks rääkima ka vist ülikoolist ja esimestest muljetest. Aga nagu öelda, siis ma ei teagi, kuidas alustada. Naljakas on, teistmoodi on, ja vahel taban ennast mõtlemast, et miks ma endale sellise tee nüüd valisin. Kõik oli Viinis justkui ju paigas. Ja nüüd olen üksi siin Leuvenis. Kokkuvõttes tunduvad inimesed tegelikult toredad. Mul on kindlasti väga vedanud oma juhendajatega ja teised doktorandid tunduvad ka väga toredad ning kokkuhoidvad. Istun samas toas kreeklase Nickiga ja belglase An-Katrieniga, kes alustasid samuti mõlemad sellel aastal. Kaks loengut, mida sellel semestril võtan (ökonomeetria ning krediit ja pangandus), on meil ka ühised, nii et see on hea. Ma ei ole nimelt saanud ennast veel ametlikult registreerida (jah, vanaissi, vundament ei ole veel päris valmis :D ), mille tõttu on hea, kui keegi saab mulle õppematerjale jagada jne. Kõik on aga hetkel väga uus, nii et see võtab veel natuke aega, enne kui asjad vaikselt omasse rutiini hakkavad kõikuma. Ma ootan aga juba aega, kui Haik Prantsusmaale kolib, siis me oleme vähemalt lähedal ja saame tihedamini näha, sest hetkel on ikkagi kuidagi üksi olla.

Olgu nii, nüüd tõmbad aga oma otsad kokku, sest mõttelõng jäi kinni. Loodetavasti kirjutan õigepea jälle ja äkki siis ka juba põhjalikumalt :)

Mõttekillud

Olen inimene, kes ei salli hüvastijätte. Tean liigagi hästi, et osa inimesi, kes olid ühel hetkel tähtsad su elus, nendega kaob lõpuks kontakt ja jääb ainult mälestus. Ükskõik, mis ka ei öeldud, kui jäeti hüvasti. Sest elu liigub. Ja liigub edasi eraldi. Mul on raske mõista, et tegelikult pole me kunagi kellegagi üks meeskond ühel laeval, vaid pigem eraldi seisvad laevad, kes mõne aja kiirevoolulisel jõel koos samas suunas aerutavad.

...

Kogu selle aasta olen jooksnud. Jooknud ühest päevast teise. Ühest emotsioonist teise. Pole olnud hetke, kus oleksin maha istunud ja seedinud kõike, kust olen läbi jooksnud. Võibolla nii ongi hea. Ei jõua põdeda ja olla närvis. Ei jõua karta. Jamh.. see aasta on olnud muutev. Aasta, mis polegi veel läbi, aga on hõlmanud endas juba nii palju.

...

Naljakas tunne oli eile korjata oma laualt pabereid ja leida sealt märkmeid, mida olin teinud esimestel päevadel, kui läksin arithmeticasse tööle. Eriti naljakas oli aga lugeda seda, mille olin kritseldanud mingisse paberi nurka oma teise tööpäeva hommikul:

"Ma kirjutan nüüd siia midagi, et jääks mulje, et ma töötan. Mis on aga minu esimesed muljed. Inimesed tunduvad toredad ja noored. Alumise korruse rahvas hoiab kokku, mis tundub tore, nats nagu koolis. Hetkel tunnen, et ei tea, mida teha ja see ajab närvi, tegelt peaks minema ja otsima selle tüübi ülesse või siis noh integreeruma, aga seda ma ei oska. Lihtsalt küsi, küsi, küsi ja ole julge." (07.01.2014)

See tundub nagu oleks olnud alles eile, kui arithmeticasse läksin. Aga kaks ja rohkem aastat möödusid linnulennul. Ja selle ajaga leidsin endale seal oma koha. Ma kuulusin, olin vajalik, sain alati head tagasisidet, leidsin vahvad sõbrad. Seda raskem on ka minna. Hakkan igatsema Viini, hakkan igatsema saksa keelt, hakkan igatsema arithmeticat, hakkan igatsema neid inimesi.

...

Lõpetuseks, minu bossi eilne kõne. Et ka see mulle mälestustesse jääks.

"Liebe Kadri,

mit einem lachenden und einem weinenden Auge sehe ich heute deinen letzten Arbeitstag in der ari zu Ende gehen.

Das weinende Auge gehört dem Bereichsleiter.

Seit Anfang 2014 versprühst du gute Laune, warst in dieser Zeit niemals mies drauf. Dein sonniges Gemüt, stetig gute Laune, und die Fähigkeit andere damit anzustecken wird uns allen sicher sehr fehlen. Die Integration und Transformation zu einem waschechten Österreicher bzw. Wiener war schon fast abgeschlossen, das einzige was noch gefehlt hätte sind folgende Soft-Skills: Sudern und Raunzen.

In deinen Projekten, welche alles andere als leicht waren, hast dich superschnell eingearbeitet und warst innerhalb kurzer Zeit ein wichtiges Mitglied in einem internationalen Projekt. Du hast dir dort ein tolles Standing aufgebaut, jeder ist nur voll des Lobes für dich - und das ist bei den ganzen super Mathematikern im Team etwas, auf was du sehr stolz sein kannst, ich bin es auf jeden Fall.

Du bist auch ein echtes Vorbild an Zuverlässigkeit, Einsatzfreude und Arbeitsbereitschaft. Auch wenn es mal nicht ganz perfekt läuft, gibst du dein allerbestes.

Mir fällt eigentlich nur noch ein Word dazu ein: Mustermitarbeiter

Das lachende Auge gehört dem Freund, und ich hoffe ich darf mich so nennen.

Ich persönlich finde es sehr mutig und toll von dir, dass du diesen Schritt nach Belgien machst. Bist auf jeden Fall intelligent und fleißig genug, den Doktor dort erfolgreich abzuschließen. Danach steht dir sicher die Welt offen!

Lass dir auf jeden Fall solange Zeit, dass man dich auch besuchen kommen kann!

Wir werden dich auf jeden Fall vermissen, und bleib so ein lieber Mensch wie du bist. :)

Denk auch ab und zu an uns! Um dir damit zu helfen hat Monika ein paar Abschiedsgeschenke organisiert, und hat dazu noch etwas zu sagen.

Alles Liebe und Gute Zukunft! "

Beppo Tänavapühkija

Loen õhtuti Michael Ende muinasjutt-romaani "Momo ehk kummaline lugu ajavarastest ja lapsest, kes inimestele varastatud aja tagasi tõi" ja jõudsin kohani, kus Beppo, kes oli ametilt tänavapühkija, oma mõtteid Memole seletas:

"Näed sa, Memo", ütles ta siis näiteks, "asjalugu on säherdune: mõnikord on väga pikk tänav ees. Mõtled siis, et see on nii kole pikk, see ei saa iial puhtaks."
Ta vaatas natuke aega vaikides enese ette, siis jätkas: "Ja siis hakkad kiirustama. Ja kiirustad ikka rohkem. Iga kord, kui üles vaatad, näed, et ees pole midagi vähemaks jäänud. Ja siis pingutad veel hullemini, hirm nahas, ja lõpuks oled päris hingetu ja ei jõua enam üldse. Ja tänav on ikka veel ees. Niimoodi ei tohi teha."
Ta mõtles natuke aega. Siis rääkis edasi: "Kunagi ei tohi mõelda kogu tänavale korraga, saad aru? Tuleb mõelda ainult järgmisele sammule, järgmisele hingetõmbele, järgmisele luuakraapsule. Ja ikka jälle ainult järgmisele."
Jälle vaikis ta ja mõtles järele, enne kui lisas: "Siis valmistab see rõõmu, see on tähtis, siis teed oma tööd hästi. Ja nii peab olema."
Ja jälle pärast pikka pausi jätkas ta: "Korraga märkad, et oled samm-sammult kõik ära teinud. Ei märganudki, kuidas, ja hingetu ei ole sa ka." Ta noogutas endamisi ja ütles lõpetuseks: "See on tähtis."

Jah, tean, et see on juba vana tõde, et kõike tuleb samm-sammult teha. Aga samas olin eile õnnelik, et mulle tuletati see taas meelde. Viimastel õhtutel olen läinud magama nii, et süda puperdab, sest mul on tunne, et kohe-kohe on juba juuni lõpp. Tean küll, et juuni ju alles algas, aga kuna nii palju on vaja järgmise paari nädala jooksul teha, siis on hakanud paanika vaikselt võimust võtma.

Sukeldun nüüd aga taas oma magistritöösse ja võtan tänast päeva kui järgmist luuakraapsu.  Püüan mitte mõelda, et tänava lõpp tundub nii kaugel ja aega on nii vähe.

Lähemale kolmekümnele :)

Kunagi tuleb ju see blogi-vaikus kuidagi viisi lõpetada. Ja hetkel tundub hea võimalus, sest mind viidi üllatusena vanglasse. Meid pandi tunniks ajaks kahte erinevasse kongi luku taha, kust me suutsime 56 minutiga nuputades ja ajusid ragistades lõpuks välja põgeneda.

Tõestuseks pilt vanglarüüdes kongi voodi peal, kui tabalukud murtud ja trellid lahti :)

Kolmkümmend - siit ma tulen!

(okei-okei, ma tean küll, et tegelt on mul veel neli aastat aega, enne kui ma tõsiseks pean hakkama :D)