Ühesõnaga tuleb nüüd taas üks pildi postitus ühest nomembri alguses olnud reedest, kus otsustasime paari töökaaslasega töölt poppi panna ja selle asemel Austria mägesid avastama minna.
Kuna oktoobris oli olnud suhteliselt külm ja no olgem ausam, ma olen laisk ka, siis olin ma alguses ikka väga skeptiline selle matkamise osas. Küll ma proovisin väita, et on liiga külm, küll ma proovisin väita, et mul pole vastavat varustust jne. Päev enne minekut leidsin ennast aga siiski bossile puhkusesedelit ulatamas ning õhtul poest matkajalanõusid ostmas. Ega ma väga ei teadnud, mis mind ees ootab, aga kuna Max ja Monika kinnitasid mulle, et tavaliste tossudega ei tohi mingil juhul tulla, siis otsustasin kuulata kogenumaid ja ostsin endale suured ning korralikud kossid. Seljakoti laenas mulle Monika ja kindad võttis mulle kaasa Max, nii et märkamatult olingi reisiks valmis ja mul polnud enam ühtegi vabanust, sest "mitte viitsimine" ju ei loe :) Nii me siis ühel ilusal varajasel hommikutunnil kohtusimegi kõik rongijaamas ja sõitsime Schneebergi poole, mis on Niederösterreichi kõrgeim mägi.
Oma matka alustasime 745 meetri kõrguselt ja algus oli juba suhteliselt järsk, mille tõttu muutusid vaated väga kiiresti väga ilusaks:
Kui meid järsku aga selline tee ootas, olin mina sillas mis sillas ja mu lõug oli vajunud maa alla. Ma arvasin millegi pärast, et me matkame sellisel metsa teel ja ma ei osanud üldse arvatagi, et me oleme järsku keset kive, kust ülesse saamine tundus võimatu:
Pärast tõsist mägironimist (vahepeal olid ketid ka, millest tuli kinni hoida, sest tee seal lahtiste kivide vahel oli kohati üpris kitsas), tuli natuke laugem tõus ja ümber oli rohkem nagu aas:
Kuna tegemist on ikkagi Schneebergiga (tõlkes lumemägi), siis ülesse poole jõudes nägime ära ka lume :)
Umbes kolm tundi hiljem olime jõudnud 2041 meetri kõrgusele tippu, kus vaade oli supper ja tuju oli hea:
Ja siis hakkas tagasiminek, kus saime nautida taas täiesti teistsugust maastikku. Pean nentima, et alla minek on isegi kohati raskem kui ülesse minek. See oli hetk, kus ma märkasin, et Monikal ja Maxil oli olnud jalanõuse osas õigus, sest sellel teel oleksin ma ilma korralike matkajalatsiteta kindlasti oma hüppeliigesed ära väänanud (keerulisest osast siin pilte pole, sest kõik tegelesid "õigesti" astumisega ja keskendusid rajale).
Kogu matk oli umbes kaksteist kilomeetrit pikk ja meil läks kõikide pausidega umbes seitse tundi. Kui ma õhtul aga koju jõudsin, siis olin täielik kartulikott. Kell kaheksa oli minu jaoks tekk ja padi, sest ma ei suutnud absoluutselt oma silmi enam lahti hoida. Laupäev ja pühapäev möödusid mul nagu vigasel, sest ma lihtsalt reaalselt ei suutnud ennast liigutada. Ma pole kunagi sellist musklivalu tundnud, nii et lausa poti pealt tõusmine oli mulle pea ilmvõimatu tegevus. Nii ma siis lebasin kaks päeva võimalikult liikumatult diivanil ja palusin Haigil mulle muudkui massaži teha :D Isegi nädal aega hiljem andsid mu jalad mulle veel tunda. Aga see oli sajaga seda väärt.
Kui Krista oli sellel nädalavahetusel meil külas, mõtlesime seda trippi isegi korrata, aga kuna ilm on nüüd siin siiski juba liiga talvine, pidasime targemaks sellest sellel korral loobuda. Hoiatan aga kõiki järgnevaid külalisi, et kui ilm vähegi lubab, viime teid mäkke :D
