Kuna teada on, et ma pole kirjutamises just eriti osav, siis teen sellelgi korral lühidalt ja panen pigem pilte :)
Paar nädalat tagasi käisime me paari töökaaslasega Ungaris päris ralliautodega sõitmas. Hästi vahva päev oli. Angelal (töökaaslane) on nimelt Viinist umbes 40 km kaugusel suvemaja, kus me alguses kõik siis kogunesime ja natuke kohvitasime. Pärast paari tunnist olesklemist suundusime aga rallirajale. Meid ootas ees põld kahe erineva Subaruga, ühe Mitsubischi evolution'iga ja ühe BMW'ga. Subarud olid päris ralliautod (nendega oldi sõidetud erinevatel suurtel võistlustel), teised kaks olid aga vist lihtsalt ralli jaoks ümber ehitatud. Loomulikult saime ka ise sisse istuda ja autode võimsust katsetada. Rada oli tehtud põnevaks, nii et minul õnnestus isegi juhitavus korraks kaotada ja paar koonust maha sõita :D
Saime ka näha kuidas proff sõidab ja no see oli ikka hoopis teine tera. Sõites ise jäi mul selline mulje, et olen mega kiire (kaugemale kui 5m ei jõudnud vaadata ja rooli keeramisega oli juba küllalt tegu), aga no kui nägin, kuidas proff sõidab, siis temaga võrreldes olime me kõik ikka täiega kilpkonnad. Ta valdas kurve ikka 100% ja kui ta sõitis, oli kogu põld tolmu täis.
Pärast rallitamist käisime ajaloolise väärtusega piiripunktis, kus 19. augustil 1989 aastal toimus oluline demostratsioon, mis viis hiljem ka Saksamaa ühinemiseni (ei viitsi sellest pikalt kirjutada, nii et keda huvitab, siis inglise keeles leiab sellest infot näiteks vikipeediast: Pan-Eurpean Picnic).
Päeva lõpetas mõnus õhtusöök :)
Ühesõnaga jah, tore laupäev oli.
Ka sellel nädalavahetusel oli meil tore reis (kui arvata välja reisimise osa). Reedel oli nimelt siin Austrias püha, mille tõttu otsustasime sõita kolmeks päevaks Karlsruhesse, ühelt poolt selle pärast, et näha vanu sõpru, teiselt poolt selle jaoks, et näidata Haigile oma eelmise aasta radu.
Nagu juba üleval kirjutasin, siis reis Karlsruhesse ei möödunud aga mitte igavalt. Algas kõik sellest, kui teel lennujaama poole teatas rongijuht, et tänu politsei operatsioonile sõidab rong edasi alles poole tunni pärast. Meie olime aga arvestanud, et jõuame lennujaama tund aega varem (check-in oli nagunii tehtud ja otseselt lennujaamas pole vaja palju aega). Pooletunniline hilinemine oleks aga tähendanud seda, et meil oleks lennukini aega ainult 30 minutit, mis tundus tol hetkel liiga napp. Selle peale astusime me rongist välja ja proovisime otsida smarti, millega saaks ise kiiremini lennujaama sõita. See sõit kujunes aga mega stressakaks, ja ühel hetkel olin ma päris kindel, et nii me sellest lennust maha jäämegi. Naljakas, et kui on väga kiire, siis miski ei taha töötada. Navigatsioonisüsteem viis meid ma ei tea mis radu pidi ja no internett telefonis blokkis ka täiega. Kohale me aga jõudsime (ikkagi ainult 30 minutit varem, nii et oleksime sama hästi ka rongi võinud ootama jääda) ja pärast hulga jooksmist istusime lõpuks läbimärgadena lennukisse. Tagantjärgi saime Haigiga lennukis analüüsida, et kuidas keegi stressiolukorras käitub :) Täitsa põnev oli. Sellega meie seiklused aga muidugi ei piirdunud. Jõudes Frankfurti oli kohver otsustanud maailma avastama minna. Pärast paberimajandust anti meile pisikesed kotikesed hädavajalikuga (valge t-särk, hambahari, hambapasta, šampoon, kamm, seep jne) ja teadmine, et reede päeval jõuab kohver meie juurde. Kui me neljapäeva öösel kell 1 lõpuks Karlsruhesse jõudsime, olime ikka päris väsinud ja rusutud. Kohvri asukoht jäi aga kuni pühapäevani tuvastamata, mis tähendas, et selle ajajooksul ei saanud me ei riideid vahetada, ega ka kaasaostetud kingitusi kinkida. Pühapäeva hommikul, kui olime taas teel Frankfurti, et Viini tagasi sõita, saime teada, et kohver on lõpuks Innsbruckist ülesse leitud. Kuna kohvrit ei leitud 48h jooksul, siis oleksime teoorias saanud minna kindlustuse kulul 800 euro eest poodlema, see meil aga kahjuks ei õnnestunud, sest kusagil ei tahetud american exressi aksepteerida. No, mis siis ikka :)
Kui välja arvata see "reisimise protsess", siis reis ise oli väga tore. Tore oli näha vanu sõpru, kes sinna veel olid jäänud ja käia kohtades, mis olid mulle pooleks aastaks koduks. Ühelt poolt on mul tunne nagu mu "Karlsruhe etapp" oleks olnud nagu eile, teisalt tundub see kõik aga väga kaugel, nii et väga tore oli taas tagasi olla. Mul oli ka hea meel, et Haik nägi lõpuks ära, kus ma elasin ja kellega suhtlesin :)
 |
| Väikese lennujaama pakikesega kõige hädavajalikuga, aga ilma kohvrita |
 |
| Uniselt teel Frankfurdist Karlsruhesse |
 |
| Fiducias vana bossiga |
 |
| Külastasime vihma trotsides Durlachi torni ... |
 |
| ... ja õhtul sõime Flammkuchenit. |
 |
| Laupäeval käisime Karlsruhe lossis olevad muusemis. |
 |
| Karlsruhe lossi tornis. |
 |
| Grupipilt Liubovi ja Hendrikuga ei õnnestunud ka pärast kümmet katset. |
 |
| Damiani sünnipäev :) |
 |
| Lennukis, teel tagasi Viini |
Vaikselt hakkan nüüd lõpetama, aga lõppu veel uudis seoses ülikooliga. Eelmisel neljapäeval rääkisin oma bossi bossiga ja ka tema ütles oma "jah" sõna. See tähendab siis nüüd seda, et sügisest hakkan käima nii tööl kui koolis :) Mul on selle üle väga hea meel ja ma ei jõua juba ära oodata, kuni mul esimesed loengud hakkavad.
Nüüd aga soovin teile kõigile head ööd!
