Alustan siis ilmast. Ka siin Viinis on nüüdseks suvi möödas ja ilmad läinud külmaks. Poolteist nädalat tagasi olnud kahekümnest ja rohkem kraadidest pole midagi järgi jäänud, vaid nüüd laiutab oma hõlmi üks suur külm sügis. Jah, on aeg otsida üles kindad-sallid, sest siin on külm. Temperatuur kõigub kuskil kümne kraadi ümber, prrr, ja ükspäev panin isegi kummikud jalga, sest vihma kallas. Aga olgu, ma ei vingu, sest terve september oli ju imeilus. Ja nagu ka pildilt näha, siis oli isegi oktoobri alguses veel soe:
Nüüd siis natuke koolist ka. Kaks nädalat on juba ülikiiresti möödas ja no kui kõik samas tempos edasi läheb, siis ongi juba käes detsember. (Aa, muide, me ostsime Haigiga ära lennupiletid, ehk siis saabume Eestisse 22.detsembril ja lahkume kodumaa pinnalt 9. jaanuaril.) Eile tekkis mul täiega tunne, et oioi see semester on ju kohe juba läbi ja siis hakkab juba järgmine semester, kus ma peaksin hakkama bakatööd kirjutama. Selline mõte on ikka täitsa hirmutav, sest bakalõpuga lõppevad ka kõik mu plaanid. Mul pole õrna aimu ka, mis siis edasi saama hakkab, kuhu ma edasi lähen jne. Aga olgu, liiga ette ei maksa vist ka oma mõtetega tormata, sest tegelikult see semester ju alles hakkas. Lihtsalt kui ma vaatan kohustuslike tegemiste nimekirja, siis oktoober ongi ju juba läbi :D Miks mul siis selline tunne on. Noh, sest näiteks järgmine nädal tuleb mul kreisinädal. Nimelt on mul kolmapäevaks vaja teha seminari raames pooleteist tunnine ettekanne. Ja ma olin niivõrd hulljulge, et ütlesin, et teen kohe esimesena ehk siis järgmisel nädalal. Ühelt poolt on hea, saab selle kaelast ära, teiselt poolt pole mul aga mingit võrdlusmaterjali. Ma ei tea, kuidas peaksin oma PowerPointi presentatsiooni ülesehitama, kui täpselt kõigest rääkima ja nii edasi. Pluss aega on mul ka poole vähem kui teistel. Oehh, ja see on ju juba kolmapäeval. Muidu polekski nii hull, aga kuna me sõidame homme terveks nädalavahetuseks kooriga Viinist ära (Ober-Österreich´i), siis see tähendab, et ma peaksin täna juba oma ettevalmistustega valmis saama. Esmaspäeval ja teisipäeval pole enam aega seda teha, sest siis on juba teistes ainetes Übungid. Jah, taaskord pean tõdema, et 24 tundi päevas on ilmselgelt liiga vähe, kui tahta, et magamiseks ka aega jääks :) Ja üleüldse on nii palju pidevalt teha, et ei jõua vanadeks eksamiteks õppida, mis on küll natuke kehva, aga ma püüan mingi lahenduse välja mõelda!
Nii, aga olgu, aitab ülikooli jutust, eks ma siis jälle järgimisel nädalal pajata, kuidas see kreisinädal läks :) Koorist siis ka natuke. Nagu ma juba mainisin, sõidame homme vara Viinist välja ja meid ootab ees "Probenwochenende". Ma loodan, et see tuleb vahva, aga nats kardan ka, sest Laurat enam ju pole, mis tähendab, et peaks nagu teistega suhtlema hakkama, hehee :D eks kindlasti on see väsitav ka, kaks päeva järjest ainult laulda ja jama on ka see, et ma kaotan kaks väärtuslikku päeva, et õppida. Aga äkki on see just hea vaheldus, mis annabki uut energiat. Koori kohta veel nii palju, et eelmisel korral ühines meie kooriga üks pime tüdruk. Proovisin terve proovi aja panna ennast tema olukorda. Panin silmad kinni ja proovisin laulda või teha kasvõi vajalikke hääleharjutusi. Ja ma tundsin, kuidas see mul ei õnnestu. Ma läksin närvi, süda hakkas tuksuma, konsentratsioon kadus ja kohati hakkas isegi õudne. Jamh.. väga suur respekt selle tüdruku ees, et tema hakkama saab.
Mis siis veel.. Aa, lapsehoidmine. Olen veel ühekorra seda tegemas käinud ja üldiselt mulle täitsa meeldib selline süsteem, et lähen õhtul sinna, natuke mängin poisiga, siis juba loen unejuttu, panengi ta magama ja siis saan oma kooliasjadega tegelema hakata. Aga no näiteks täna, kui Kersti helistas ja küsis, et kas saan täna tulla, siis oli see mulle küll natuke liiga viimasel minutil ja halval ajal tulnud tööots. No ega midagi, eks ma ikka lähen, aga parema meelega oleksin kodus ja teeksin oma ettekannet.
Aga olgu nii, ma nüüd lähen, sest kohe hakkab jaapani keel :D:D
Päikest!
