Elu on ilus

Uus eluetapp vajab uut blogi. Nii et siin siis üks suur kummardus sellele veebipäevikule, kuhu küll sattusin viimastel aastatel aina harvem, kuid mis on mulle 10 aastat siiski alati seltsiks olnud.

Mööblit kokku panemas

Aega võttis, aga lõpuks panin jälle kuu aja tagused paar videoklippi kokku, et hiljem oleks midagi mäletada. Nädalavahetused on meil möödunud poodide vahelt ja niiviisi on kodu hakanud vaikselt vormi võtma. Üht-teist on veel vaja (näiteks täna läheme diivanilauda ja lampi otsima), aga üldiselt on kodus juba päris hea olla. Päike paitab aknast põske, taimed toovad hinge tuppa, küünlad loovad hubase olemise. Nüüd olen ka juba kaks nädalat kodus olnud, nii et töömõtted on kõik juba ununemas ja saan rahus kõike sisse seada. Saan meie kodu sättida, saan beebiasjadele mõelda, saan oma vaimu ette valmistada. Nii hea.

Siin aga siis video, mis kuu aega vana. Maarianile lubatud treppi seal kahjuks pole. Meil oli lift mitu päeva katki, nii et siis sai seda pisikest keerdtreppi muutkui vinnatud. Trenn missugune. Nii et püüan filmida seda treppi jägmise video jaoks :D

Ilusat nädalavahetust!

Kallid!

Kolimistuhin

Vanaisa ütles mulle mitu kuud tagasi, et see blogi ei saa lõputa jääda. Vähemalt üks postitus peaks veel olema, mis kõik kokku tõmbab. Ütles ta seda selle peale, kui ma tunnistasin, et enam ei oska siia kuidagi argipäevast kirjutada, sest elu on muutumas ja selle muutuse jaoks peaks olema eraldi koht.

Aastalõpus mõtlesin, et nüüd on siis aeg teha see lõpupostitus, aga tegemata ta jäigi. Nii nagu terve 2018, nii jõudis ka detsember läbi saada uskumatu tuhinaga. Kogu see aasta lõppes enne, kui mulle oli üldse kohale jõudnud, et ta algas. Aga eks see on ka sellepärast, et enamus oma aastast veetsin ma rongis või hotellis. Väga raske on seda kuidagi kokkuvõtta. Jah, üks uskumatult imelik aasta. Täpselt selline, kus aastaga jõudsin ennast parajalt ära pendeldada, et stabiilsus, pere ja kodu tunduvad veelgi magusamad.

Mis sest, et elades Prantsusmaal oli väsitav töötada Brüsselis, Haagis, Luksemburgis ja nüüd siis Amterdamis, olen siiski meeletult tänulik nende võimaluste eest. Olen selle ajaga nii palju näinud, nii palju õppinud. Õppinud inimeste kohta, õppinud töötamise kohta, õppinud enda kohta.

Mul on tunne, et eelmine aasta oli täpselt selline aasta, mida oli vaja, et valmis saada. Või noh mitte valmis, sest seda me ei saa mitte kunagi, aga vähemalt valmis saada järgmise etapi jaoks.

Nüüd igatahes hakkab uus periood, mille me alustasime taas kolides. Küllap tuleb neid uue-kodu-sättimise-videosid veel, sest see protsess on alati nii pikk, aga mingi jupi videoklippe panin nüüd ka kokku, kus said jäädvustatud kolimine ja meie esimenesed paar päeva Belgias uues kodus.