Keerlemas elu tuultes

Elu liigub. Elu liigub sellise tempoga, et ei jõuagi märgata, kuhu poole ta liigub. Ainus, mida teha jõuan, on pöörelda sellega kaasa. Nii ma siis vahel leiangi ennast tagurpidi ja päris hästi ei pannud ise ka tähele, kuidas ma sinna sattusin. Tagurpidi ma aga ei jää, sest elu liigub. Ja ta liigub kiirelt :)

Nämmnämm

Paar nädalat tagasi juhtus meie Viini korteris midagi, mida väga tihti siin ei juhtu. Nimelt tuli meile peale KTKT ("Kasuliku-Toidu-Kokkamise-Tuhin"). Haik oli toonud lennukist kaasa paar ajakirja nende seas Ear Smarter ja Fit for Fun, mille lugemisel jäi silma paar retsepti. Nii me siis seadsime ühel laupäevasel päeval oma jalad poe poole, kust väljusime kottide viisi juurviljade ja puuviljadega.

Meie pearoaks oli kukeseene panniroog, mida oli imelihtne teha ja mille ühes portsionis oli 138 kcal (mulle need kilokalorid ei ütle mitte kui midagi, aga kasulik oli see kindlasti, sest porgandid, kukeseened, kartulid, sibulad, petersell ja murulauk on siiski etem kui mõni hamburger)

Seenerooga oli üldse mõnus süüa. Ma siin kadedusega loen muutkui postimehest, kuidas Eestis on seente uputus. Ma ei tea, kuidas Viinis seentega lood on, aga kui ilmad siin ilusamaks lähevad, on meil küll plaan Haigiga metsaaluseid avastama minna :)

Pearoa kõrvale oli meil tehtud Väga Roheline Smuuti :) Pildil pole see just eriti isuäratav, aga ma pean tõdema, et täitsa põneva maitsega oli teine! (Ajakirjas oli pilt imeilusast erksast rohelisest smuutist, meil tuli see aga pigem pruunikas roheline.)

Kuna minu meelest oli see smuuti põnev avastus ja ega ma ju kade mees ka pole, siis siin on selle retsept:

Kahe suure klaasi jaoks on vaja ühte valmis avokaadot, pool kurki, peotäis rukkolat, 10 lehte basiilikut, peotäis värskeid mündilehti ja ühte väikest papaiat. Kõik tuleb ära tükeldada, natuke vett lisada, siis ära püreestada ja voilaaa: Väga Roheline Smuuti ongi valmis :) Eks see natuke nagu muru maitseb, aga minu meelest oli hea ja huvitav :)

Nii...Ja et te ei arvaks, et me ainult kasulikke asju sööme, siis tänase kulinaarse postituse lõpetab pilt minu selle nädalavahetusest Tiramisust (käsime nimelt kolleegi juures mänguõhtul), mida on mega kerge teha (eriti kui pole ahju) ja on tõeline kaloripomm :)

 Selle maitsva pildiga soovin ma teile head ööd ja ilusat alanud nädalat!

Tagasivaade

Aasta: 2009
Kuu: September
Kuupäev: 13

Täpselt viis aastat ja üks päev tagasi saabusin oma suure roosa kohvriga esimest korda Viini ja kirjutasin siia oma esimese sissekande. Ka siis oli pühapäevane päev. Olin astumas uuele ja tundmatule teele, süda täis ootusärevust ja ka kõhedust. Uskumatu on mõelda, et on möödunud viis aastat ja ma olen ikka siin. On olnud hetki, mis on olnud nutumaigulised, on olnud hetki, mida on täitnud koduigatsus, on olnud hetki, kus olen olnud rõõmus ja rahul, on olnud hetki, mis on olnud rutiinsed, aga ka hetki, mis on olnud täis avastusrõõmu ja seiklusi. Jah... on olnud kõiksuguseid erinevaid hetki. Need hetked on teinud minust selle, kes ma olen. Nende hetkedega olen märkamatult oma tee rajanud ja täiskasvanuks saanud (või noh kui selline asi on üldse olemas nagu "täiskasvanu" :D).

Ühelt poolt tunnen, et ma olen ju ikka see sama ja ma pole tibagi muutunud, aga küllap kui kohtuksid 2014-Aasta-Kadri ja 2009-Septembrikuu-Kadri, siis nad ei tunneks üksteist ehk esimese pilguga äragi. Austrias veedetud aja jooksul ei ole ainult minu juuksevärv, korter ja läpakas muutunud, vaid ka mu maailmavaade, eneseusk ja teadmised. Õnneks on olnud nende viie aasta jooksul ka asju, mis on jäänud samaks, mis on olnud mulle kui kalju, millele saab toetuda ka siis, kui mu ümberolev vesi on pidevas liikumises. Jah, kindlasti on selleks näiteks meie Pühapäevane Pannkoogi Traditsioon, mille raames me järjekindlalt ka täna pannkooke küpsetasime, kuid eelkõige pidasin ma siiski kalju all silmas oma perekonda ja kallist Haiki, kellega olen saanud kõiki neid hetki siin Austrias viie aasta jooksul jagada.
Aitäh!

Kalli-ralli

Elutempo on nii kiire, et siia kirjutamiseks pole üldse kohe aega. Märkamatult liigub augustikuu juba lõpu poole ja möödunud on taas umbes kuu minu viimasest sissekandest. August on aga olnud üks tore kuu. Kuna ilmad on olnud ilusad, siis oleme palju vahvat teinud, erinevates kohtades käinud ja üleüldse väga aktiivsed olnud. Oleme käinud välikinodes, Donuas ujumas, teinud piknike, grillinud ja natuke isegi reisinud.

Kuna teada on, et ma pole kirjutamises just eriti osav, siis teen sellelgi korral lühidalt ja panen pigem pilte :)

Paar nädalat tagasi käisime me paari töökaaslasega Ungaris päris ralliautodega sõitmas. Hästi vahva päev oli. Angelal (töökaaslane) on nimelt Viinist umbes 40 km kaugusel suvemaja, kus me alguses kõik siis kogunesime ja natuke kohvitasime. Pärast paari tunnist olesklemist suundusime aga rallirajale. Meid ootas ees põld kahe erineva Subaruga, ühe Mitsubischi evolution'iga ja ühe BMW'ga. Subarud olid päris ralliautod (nendega oldi sõidetud erinevatel suurtel võistlustel), teised kaks olid aga vist lihtsalt ralli jaoks ümber ehitatud. Loomulikult saime ka ise sisse istuda ja autode võimsust katsetada. Rada oli tehtud põnevaks, nii et minul õnnestus isegi juhitavus korraks kaotada ja paar koonust maha sõita :D

Saime ka näha kuidas proff sõidab ja no see oli ikka hoopis teine tera. Sõites ise jäi mul selline mulje, et olen mega kiire (kaugemale kui 5m ei jõudnud vaadata ja rooli keeramisega oli juba küllalt tegu), aga no kui nägin, kuidas proff sõidab, siis temaga võrreldes olime me kõik ikka täiega kilpkonnad. Ta valdas kurve ikka 100% ja kui ta sõitis, oli kogu põld tolmu täis. 

Pärast rallitamist käisime ajaloolise väärtusega piiripunktis, kus 19. augustil 1989 aastal toimus oluline demostratsioon, mis viis hiljem ka Saksamaa ühinemiseni (ei viitsi sellest pikalt kirjutada, nii et keda huvitab, siis inglise keeles leiab sellest infot näiteks vikipeediast: Pan-Eurpean Picnic).

Päeva lõpetas mõnus õhtusöök :)

Ühesõnaga jah, tore laupäev oli.

Ka sellel nädalavahetusel oli meil tore reis (kui arvata välja reisimise osa). Reedel oli nimelt siin Austrias püha, mille tõttu otsustasime sõita kolmeks päevaks Karlsruhesse, ühelt poolt selle pärast, et näha vanu sõpru, teiselt poolt selle jaoks, et näidata Haigile oma eelmise aasta radu.
Nagu juba üleval kirjutasin, siis reis Karlsruhesse ei möödunud aga mitte igavalt. Algas kõik sellest, kui teel lennujaama poole teatas rongijuht, et tänu politsei operatsioonile sõidab rong edasi alles poole tunni pärast. Meie olime aga arvestanud, et jõuame lennujaama tund aega varem (check-in oli nagunii tehtud ja otseselt lennujaamas pole vaja palju aega). Pooletunniline hilinemine oleks aga tähendanud seda, et meil oleks lennukini aega ainult 30 minutit, mis tundus tol hetkel liiga napp. Selle peale astusime me rongist välja ja proovisime otsida smarti, millega saaks ise kiiremini lennujaama sõita. See sõit kujunes aga mega stressakaks, ja ühel hetkel olin ma päris kindel, et nii me sellest lennust maha jäämegi. Naljakas, et kui on väga kiire, siis miski ei taha töötada. Navigatsioonisüsteem viis meid ma ei tea mis radu pidi ja no internett telefonis blokkis ka täiega. Kohale me aga jõudsime (ikkagi ainult 30 minutit varem, nii et oleksime sama hästi ka rongi võinud ootama jääda) ja pärast hulga jooksmist istusime lõpuks läbimärgadena lennukisse. Tagantjärgi saime Haigiga lennukis analüüsida, et kuidas keegi stressiolukorras käitub :) Täitsa põnev oli. Sellega meie seiklused aga muidugi ei piirdunud. Jõudes Frankfurti oli kohver otsustanud maailma avastama minna. Pärast paberimajandust anti meile pisikesed kotikesed hädavajalikuga (valge t-särk, hambahari, hambapasta, šampoon, kamm, seep jne) ja teadmine, et reede päeval jõuab kohver meie juurde. Kui me neljapäeva öösel kell 1 lõpuks Karlsruhesse jõudsime, olime ikka päris väsinud ja rusutud. Kohvri asukoht jäi aga kuni pühapäevani tuvastamata, mis tähendas, et selle ajajooksul ei saanud me ei riideid vahetada, ega ka kaasaostetud kingitusi kinkida. Pühapäeva hommikul, kui olime taas teel Frankfurti, et Viini tagasi sõita, saime teada, et kohver on lõpuks Innsbruckist ülesse leitud. Kuna kohvrit ei leitud 48h jooksul, siis oleksime teoorias saanud minna kindlustuse kulul 800 euro eest poodlema, see meil aga kahjuks ei õnnestunud, sest kusagil ei tahetud american exressi aksepteerida. No, mis siis ikka :)
Kui välja arvata see "reisimise protsess", siis reis ise oli väga tore. Tore oli näha vanu sõpru, kes sinna veel olid jäänud ja käia kohtades, mis olid mulle pooleks aastaks koduks. Ühelt poolt on mul tunne nagu mu "Karlsruhe etapp" oleks olnud nagu eile, teisalt tundub see kõik aga väga kaugel, nii et väga tore oli taas tagasi olla. Mul oli ka hea meel, et Haik nägi lõpuks ära, kus ma elasin ja kellega suhtlesin :)

Väikese lennujaama pakikesega kõige hädavajalikuga,
aga ilma kohvrita

Uniselt teel Frankfurdist Karlsruhesse

Fiducias vana bossiga

Külastasime vihma trotsides Durlachi torni ...

... ja õhtul sõime Flammkuchenit.

Laupäeval käisime Karlsruhe lossis olevad muusemis.

Karlsruhe lossi tornis.

Grupipilt Liubovi ja Hendrikuga ei õnnestunud ka pärast kümmet katset.

Damiani sünnipäev :)

Lennukis, teel tagasi Viini

Vaikselt hakkan nüüd lõpetama, aga lõppu veel uudis seoses ülikooliga. Eelmisel neljapäeval rääkisin oma bossi bossiga ja ka tema ütles oma "jah" sõna. See tähendab siis nüüd seda, et sügisest hakkan käima nii tööl kui koolis :) Mul on selle üle väga hea meel ja ma ei jõua juba ära oodata, kuni mul esimesed loengud hakkavad.

Nüüd aga soovin teile kõigile head ööd!

Muutused

Olen ametlikult taas tudeng. Täitsa tore tunne oli saada uus tudengitõend ja ülikooli alal ringi tatsata. Teine ülikool, teine eriala- eks näis, kuidas kõik sujuma hakkab :) Homme on mul tööl arenguvestluse moodi asi, kus ma siis bossile ka sellest mainin, et sügisest tahaksin magistrisse minna. Ma loodan, et ta võtab selle uudise hästi vastu ja leiame kompromissi poolekohaga töötamises. Otseselt ei saa Stefanil aga selle vastu midagi olla, sest kahjuks teatas ta, et ta läheb 70 päeva pärast ära :( (Ta naisel on juba aastaid vähk, mille tõttu on ta kodune olukord väga keeruline.) Mul on sellest meeletult kahju, sest ta oli mulle väga sümpaatne. Ta võttis alati aega, et mulle kõike rahulikult seletada, ta ei vaadanud mulle ülevalt alla, vaid suhtus minusse kui võrdväärsesse, ta oli mu jaoks eeskuju ja ma õppisin temalt väga palju. Ma avastasin aga taas, et pole võimalik kõikidele meeldida. Minu meelest on Stefan meeletult hea inimene, kes annab endast parima, kes töötab mega palju ja on hea boss, ometigi on aga meie tiimis selliseid, kellel on alati vaja kõike ta tegemisi ja olemist kritiseerida. Võib-olla sellepärast, et ta oli boss, võib-olla sellepärast et ta oli noorem ja edukam. Mina ei tea... aga sellest ma aru ei saa. Mnjah.. mõningad inimesed on vist juba sellised. Minul on igatahes väga kahju, ja ma olen natuke mures, et kuidas hakkavad meie firmas oktoobrist asjad edasi liikuma. Eks sellist ärevust tunnevad meil vist praegu kõik. Igatahes on see väga suur muutus.

Üldiselt ma pean ütlema, et on naljakas olla taas tööl, kui vahepeal on olnud kahenädalane puhkus. Uuesti töötamisega harjumine võttis natuke aega. Esmaspäeva hommikul olin kohe pisut närvis, nagu oleks olnud mu esimene tööpäev. Kõik läks muidugi aga hästi, kolleegid on siiani toredad ja töö ka vahva :) Kuigi jah, sellel nädalal olen ma pigem aeglasemalt võtnud, et uuesti lainele saada.

Kolme tunni pärast juba ärkan, et asuda teele koju!

Aga praegu, head ööd!

Ämblikute invasioon

Eile hilisõhtul voodis raamatut lugedes kuulsin pininat. Kuna kartsin, et tegemist on sääsega, kelle tuleb kindlasti maha lüüa, vaatasin ülesse, et uurida, kust see pinin tuleb. Tegemist oli sipelgaga; sipelgaga, kes lendas. Lähema vaatamise peale selgus, et tema ümber on veel mingi tegelane ja kohe seal samas veel üks. Avastades laest niiviisi mitte üks, kaks, kolm, neli ämblikubeebit, vaid ligi viiskümmend, kolisime me Haigiga kogu oma kolaga alla diivani peale, lootuses, et ehk sööb lendav sipelgas kõik need poolsada ämblikut ära. Kahjuks peame aga täna vist taas oma öö diivanil veetma, sest mina öösel unes ämblike neelata ei soovi :)

Pildiseeria

Teada on, mis lausega ma taas seda sissekannet alustama pean. Jah.. aeg lendab. Mõtlesin küll, et ma ei jäta suuremat vahet sisse, aga ikka on läinud teisiti. Taas on olnud lihtsalt väga sisukad päevad, mille tõttu koju jõudes on blogi viimane asi, millele mõtlen. Kuna tagant järgi on raske kõikidest tegemistest kirjutada, siis panen täna siia pigem pilte. Nii on lihtsam :)

Nonii, alustame siis firma väljasõidust, mis oli mai lõpus.
Sõitsime bussiga Viinist Steiermarki 

Kõige pealt läksime traktoriga sõitma.

Sõitsime "Õuna tänaval" tund aega.

See on meie boss. 

Niiviisi kasvab pirn pudeli sisse, kuhu hiljem tuleb lisaks kange naps.

Maitsesime erinevaid õunu...

... ja  proovisime erinevaid napse ning likööre.

Pärast napsutamist saime õnneks korralikult süüa ka :)
(Pildil Ilse, kellega ma tööl tuba jagan)

Kui kõhud täis, tuleb aga aktiivne olla.

Valmis tõusma üles mäkke, et lõbusalt alla kelgutada.

Ühesõnaga jah, tore vaheldusrikas päev oli :)

Nagu ma eelmises sissekandes kirjutasin, käisin ma kahel korral oma osakonna bossiga (Stefaniga) Prahas. Läksime mõlemal korral varavara rongi peale ja järgmisel päeval tagasi. Päevad olid väga töised ja väsitavad, õnneks hotellid, kus ööbisime olid uhked. Tähendab esimesel korral oli hotell uhke. Seal oli isegi vann, mida ma loomulikult pidin ära kasutama. Hea oli pärast pikka päeva vannis liguneda ja lihtsalt olla. Stefan on tõeline töönarkomaan. Peaaegu terve neljatunnilise rongisõidu tegime me tööasju, siis sealsesse kindlustusse kohale jõudes töötasime edasi (ilma lõunapausita) ja isegi õhtul hotelli jõudes töötasime Stefaniga veel edasi. Tänu sellele läks muidugi aeg kiiresti ja pikad rongi/bussisõidud möödusid ka nagu niuhh. Tegelt pidime me täna ja homme ka Prahas olema. Kuna täna on Viinis aga püha ehk vaba päev, siis mina õnneks siiski kaasa ei pidanud sõitma, Stefan sõitis üksi.
Kui ma oma esimeselt komandeeringut koju jõudsin, ootan mind Haik kodus imelise toiduga :)

Spargel ühte viisi...

... ja spargel teist viisi.

Kui juba toidupiltide panemiseks läks, siis panen siia otsa veel kaks tükki. No et emme ikka südamerahus magada saaks, sest tütar sööb korralikult.

Kuna ilmad on olnud ilusad, siis oleme proovinud süüa kerget toitu.

Ja siin  on pühapäeva õhtused krevetid.

Ja tööjutu lõpuks siia minu uus visiitkaart :D

Nüüd väike fotoseeria igaaastasest eestlaste suvepeost. Ilm oli imeline ja taas kujunes sellest üks tore laupäev.

Tervituseks viinapits ja heeringaamps

Kõik tõid kaasa salateid ja enda tehtud kooke.

Liha oli ka palju- kõht meil tühjaks ei jäänud

Ja muidugi ei puudunud ka eesti õlu

Tahtsime, et Marek teeks vanaisa jaoks ilusa pildi lastelastest.
Kõige õnnestuim pilt oli aga see, mille Brigitta tegi, kui Marek meid vanaisa jaoks pildistas.

Keskel meie saadik

Kogu eestlaste kamp

Pärast suvepidu läksime Schönbrunni ja nautisime muru sees niisama mõnusat ilma :)

Nonii ja nüüd said mul vist pildid otsa. Lõpetuseks panen siia veel paar pilti meie ilusast siseaiast ja siis on taas "side lõpp" :)

Alt paremalt läheme oma trepikotta.

Haik ratta peal. Tema selja taga paistab koht, kus hoiame oma rattaid.
Meie korteri aken on pildil oleva akna kohal (elame teisel korrusel :))

Olgu nii :) Soovin teile ilusat neljapäeva õhtut ja kalli-kalli! Ma proovin nüüd midagi asjaliku ka teha, muidu läheb see päev kiiresti mööda :)