See blogi pidamine tuleb mul aina raskema vaevaga. Mida rohkem päevi läheb edasi, seda raskem on panna kõike kuidagi loogiliselt kirjapilti. Küllap selle sissekande venimises on süüdi ka tõsiasi, et mul pole hetkel läpakat. Täna olen aga hõivanud Haigi läpaka.
Selle tööga on selline lugu, et kuna olen seal alles nii vähe olnud, siis ma nagu ei oskagi väga täpselt rääkida, et kes minust saab või et mida ma seal teen. Kui olin Saksamaal, oli meie projektil väga selge siht ja eesmärk (kuigi toona see ei tundunud meile alati nii), siis praegu valitseb pigem kergelt öeldes segadus. Iga hommik lähen aga ilusasti sinna, nii et järelikult ma midagi seal siiski teen :) Proovingi siin siis nüüd kiiresti tööjutu kokku võtta.
Nagu mõningad vist teavad, käin esialgu läbi kõik firma erinevad osakonnad, ühelt poolt selleks, et õppida tundma inimesi, teiselt poolt et tutvuda erinevate firma tegevusvaldkondadega. Esimesed kolm päeva olin riski osakonnas ja no neil pole seal küll mitte kui midagi teha. Tore oli kolm päeva niiviisi lulli lüüa, aga samal ajal jõudsin ma ka natuke paanikasse minna, et oi-jumpsel-kas-ma-valisin-ikka-õige-töökoha. Mul käisid peast läbi igasugused mõtted ja eelkõige jõudsin palju juurelda teemade üle, et milleks inimesed käivad üldse tööl, kes kui tõsiselt võtab oma tööd, mis on kõige selle point jne. Põhimõtteliselt jõudis mulle vist kohale fakt, et nüüd ongi nii: ma käin tööl kogu elu ja nii vuhiseb see aeg minust mööda.
Pärast riski osakonda läksin kaheks päevaks matemaatika ja IT osakonda, kus neil oli mulle vähemalt välja mõeldud mingi ülesanne. Seal toas olid oma olemuselt juba hoopis teistsugused inimesed. Kokku töötab selles osakonnas viis meest, aga mina nägin neist pm. ainult kahte, korraks ka kolmandat. Nad kõik tulevad tööle lõunaks või siis töötavad kodust. Sellega oli natuke nalja ka. Nimelt, kuna mul pole veel endal tööarvutit, siis öeldi mulle, et istuksin ühe teise mehe arvutisse, sest teda sellel päeval ei olnud. Nii ma siis tegingi. Ühel hetkel kui olin rahulikult oma ülesande kallal, hakkas mu kursor ekraanil liikuma ja ülesse interneti otsimislahtrisse kirjutas keegi "Kes istub minu arvuti taga???". Ma ehmatasin ikka korralikult ära, et no kes tont on võtnud nüüd mu arvuti üle kontrolli. Ja oligi nii, et see mees oli kodust loginud tööarvutisse ja ma jäin talle ette. Ühesõnaga jah, need IT vennad on täiesti omaette liik. Seal osakonnas saadud ülesande tegin aga ühe päevaga ära, mille tõttu teise päeva passisin lihtsalt tühja, sest neil ei olnud mulle midagi rohkem anda.
Kuna pensioni osakonnas on hetkel aga palju tööd, siis olen nüüd olnud päris pikalt kindlustuse osakonnas, kuhu ma ka pärast tegelikult jään. See on olnud üpris põnev. Üks suur teema, millega nad tegelevad on Solvency II (Euroopa parlamendi ja Nõukogu direktiiv kindlustus-ja edasikindlustustegevuse alustamise ja jätkamise kohta), mis on väga aktuaalne kogu Euroopas. Hetkel olengi lugenud selle kohta väga tehnilist ja paksu väljaannet, mis on olnud suhteliselt keeruline. Täna rääkisin "insurance" osakonna bossiga, kes tutvustas mulle lähemalt ka ühte projekti, kuhu ta tahab mind kaasata. See on hiigel projekt seoses selle sama Solvency II-ga, mis on juba mitu-mitu aastat kestnud ja mida tehakse tihedas koostöös meie emaettevõttega VIG (Vienna Insurance Group). VIG on Austria üks juhtivamaid kindlustusgruppe, millesse kuulub üle maailma hulga kindlustusselte, nt. ka Eestis (link). Ühesõnaga vaikselt hakkan rohkem asjast aimu saama, aga päris hästi ei tea veel ikka, mis mind ees ootab :) Projekt kõlab igatahes põnevalt.
Töökoht mulle iseenesest meeldib. Inimesed on kõik väga sõbralikud ja kollektiiv on suhteliselt noor. 90% on hariduselt matemaatikud, nii et eks nad ole kõik natuke nohikud nagu mina. Ilse (kellega ma olen olnud ühes toas viimased kaks nädalat ja kes on üks vähestest naistest meie korrusel) pole matemaatik ja seda märkab ka kohe: ta nimelt lobiseb palju maast ja ilmast :) Iseenesest on see tore, sest temaga on jutu peale kerge saada..jah..talle meeldib rääkida, aga ta on väga armas :D Mis meil veel on tore, on see, et meil on mõlemal korrusel näksimiskapid. Need on sellised kapid, mis on täis erinevaid küpsiseid, krõpse, pähkleid ja muud head paremat, nii et kui magusa isu tuleb, siis saan kohe kapi kallale minna. Minu õnneks on see kapp meie toas, mille eelis on see, et ma näen alati, kes seal käib kõige tihedamini, samas aga saan ise märkamatult sealt midagi võtta :)
Aga olgu, nüüd aitab tööjutust. Lähen tuttu! Ka teile soovin head ööd!
(Ülalseisvat teksti ülelugeses pidin peaaegu igas lauses selle sõnade järjekorda muutma. Annab vist tunda, et olen viibinud rohkem jälle saksakeelses keeleruumis. Mu kõrv ei kuule enam üldse, kuidas üks korralik eestikeelne lause kõlama peaks, muutkui tahan seda verbi lause lõppu toppida :D Nüüdseks kõlab iga lause mulle samavõrd veidralt ja valesti, nii et ma annan alla, ei muuda rohkem lauseehitusi)
