Aitäh

Aitäh sünnipäevapaki eest. Aitäh kilude, vortside, eesti šokolaadide, halvaa, kondentspiima, rattaluku, vanaemme heegelduste ja kõige muu eest. Aga eelkõige aitäh selle eest, et te mul alati olemas olete. ♥

Suvi

Meil on siin nüüd küll juba suvi. Ilmad on megalt ilusad, päike paistab ja kraade on üle kahekümne.

Juba mu sünnipäeval säras päike, linnud laulsid ning kõik oli imeilus. Hommikul äratas Haik mind laulu ja pisikese koogikesega üles, ning puhudes ära ühe küünla, teadsin juba, et päev tuleb ilus. Seadsin end siis korda, ning asusin rõõmsalt kooli poole. Kolmapäeviti on mul koolipäevad pikad, kella kuueni, aga seekord läks isegi veel kauem. See on nagu murphy seadus, et kui kuskile vaja kiirustada, siis tuleb ikka miskit ette. Nimelt olin külalised kutusunud kella kuueks ühte baari ja algselt mõtlesin, et jään ise vaid natukene hijaks. Kuna mul oli aga Übung viimane tund ja mina pidin viimast ülesannet lahendama, tähendas see seda, et ma sain alles viimasena tahvli ette minna. Tüdruk enne mind tegi oma ülesannet hästi kaua, niiet kõik teised (kuna Übung oli tegelt juba läbi) võisid ära minna, ainult mina pidin sinna veel jääma. Nii tikususki kell juba pool seitse ja ma ikka ootasin oma korda, et ruttu siis ülesanne ära teha ja lipata. Jõudsin Soho'sse alles kell seitse, aga mulle vist anti andeks :) Õhtu kujunes igatahes päris vahvaks. Pärast Soho't läksime meie poole ja meie pisikesse tuppa mahtusid isegi kõik 11 inimest ära.



Kuna ilmad on siin, nagu ma juba mainisin, ilusad olnud, siis Laura algatusel (aktiivne nagu ta on :D ) tegime üks päev väikse pikniku. Ma küll alguses arvasin, et peaks jääma koju õppima, aga tegin õigesti, et läksin ikka kaasa, sest sellise ilmaga poleks nagu nii erilist motivatsiooni olnud, et raamatutesse süüvida.














Täna panin kõik oma õppimise asjad mälupulga peale ja sõitsin jalgrattaga Laura poole. Minu läpakas on nimelt otsustanud, et enam teda ei saa laadida, mis tähendab, et seda ei saa ka sisse lülitada ning tänu sellele antud hetkel ka kasutada. Kuna aga Haigil oli vaja ka arvutis õppida, pidin mina oma kolinatega Laura poole minema ja tema läpakat laenama, et oma ülesanded kuidagi teha. Täitsa naljakas kui sõltuvaks võib mingi masin teha... ilma selleta kuidagi ei saagi. Jama lugu :)

Aga olgu nii, ma nüüd tänaseks jälle lõpetan. Ja palun vaadake, et kui me Eestisse tuleme, oleks lumi sealt läinud :D Sobib?