Vihmavigurid

No nagu murphy seadus ette näeb, kallab kohe kindlasti paduvihma, kui keegi tuleb kuskilt kaugelt külla. Nii mõtlesin, ma reedel :) Nüüd on aga ilm taas soojaks läinud, mis on hea.

Aga olgu, alustagem juttu algusest.
Neljapäeva õhtul tuli siis külla Haigi ema. Kui olime lennujaamast koju jõudnud ja oma kodinad ära pannud, sõitsime ratastega pakistani söögikohta (see on selline põnev koht, kus igaüks maksab vastavalt oma südametunnistusele, hindasid pole), kus me siis mõnusalt neljakesi (Laura ka) oma kõhtusid täitsime ja niisama juttu puhusime. Koju jõudsime aga üpris hilja, niiet me läksime suht kohe magama.

Reede hommikul suundusime ülikooli. Mul pidi olema loeng, mis jäi aga ära, niiet kokkuvõttes jalutasime lihtsalt karlsplatzis ja meie ülikooli aladel, ning jõime õlut.



Kuna ma olin harjunud, et ilm on siin ligi kolmkümmend kraadi, siis ma ei võtnud hommikul isegi mitte jakki kaasa, mis oli üks suur viga, sest nagu ma alguses juba kirjutasin, otsustas ilmataat veekraanid lahti keerata. Täiesti äkki hakkas sadama padukat ja läks üpris külmaks. Vahepeal isegi jäi see vihm üle, niiet me saime üpris kuivalt linnas muusika muuseumisse jalutada.


muusika muuseumis:


Kuid pärast muuseumi hakkas taas sadama. Kui Krista õhtul Steineri 150 juubeli auks peetud konverentsi kuulama läks(mille reklaami ta oli ülikoolis näinud), sõitsime meie Haigiga koju ja varustasime ennast vihmajopede, kampsunite, kinniste jalanõude ja muu säärasega. See oli igati õige otsus, sest külma ja märjana läks tuju juba üpris ära. Kui meil olid aga õiged riided, oli isegi päris vahva poriloikudesse kummikutega hüpata. Reede õhtul läksime lühifilmide festivali raames kinno, mis osutus aga suhteliselt suureks pettumumseks, aga no see selleks.


Laupäeval oli ilm täitsa jama, vihma kallas ja temperatuur oli üpris külm, mille tõttu said valitud ka pigem tubasemad tegevused. Haik ja Krista läksid juba hommikul vara linna (mina jäin koju magama), kus nad siis naschmarktil hommikust sõid ja edasi oma radu läksid. Haik läks raamatukokku õppima ja Krista taas sellele konverentsile. Mina aga magasin kaua, ei teinud miskit tarka, vaid uimerdasin pool päeva ning lõpuks kella kuuest vedasin ennast ka linna. Kuna ilm oli selline nagu ta oli, siis otsuststasime õhtul minna koju, juua veini ja mängida lauamänge... :)

Pühapäeval tuli aga lõpuks taas päike välja, mis oli igati hea, sest esiteks oli meil hommikul kell 11 kooriga vabaõhu kontsert ja teiseks selline märg ilm on täiesti loll, kui tahta jalutada ja näidata linna. Aga igatahes jah, õnneks paistis päike. Meie päev algas vara, sest juba kella 8.45 sõitsime me Haigiga proovi ja sealt kohe otse esinema :)


Pärast esinemist jalutasime niisama kesklinnas ringi ja nautisime melu, mis tänu stadtfesti'le kesklinnas oli.


Seejärel suundusime loodusmuuseumisse, mis oli hiigel suur :)




Siis käisime tüüpilises Viini kohvikus, veel ühes pisikeses muuseumis ja lõpuks jalutasime Belvedere lossi ees pargis. Kuna ilm oli hea, saime me lõpuks teha sellise mõnusa turisti päeva :)


Belvedere:


Pärast Belvederi läks Laura koju ja meie läksime teisele katsele lühifilmide festivalile, mis ka seekord osutus täielikuks jamaks. Selle päeva lõpuks olime jõudnud järeldusele, et see moderne kunst pole ikka mitte mingi korralik asi, ja nagu Krista õigesti ütles, siis isegi enda unenäod on põnevamad.

Tänaseks olime endale plaaniks võtnud Viinist väljasõidu. Sõitsime rongidega Niederösterreichi, et üht koobast vaadata. Reisi alguses läks meil aga järgest kõik kiiva, et korraks tekkis tunne, et saatus ei tahagi, et me kohale jõuaks. Me jäime maha mitmest rongist ja kokkuvõttes jõudsime sihtpunkti mitmeid tunde hiljem, milletõttu ei jõudnud me ka õigeaegselt tagasi Viini.. niiet kooris jäi täna käimata. Alguses ma mõtlesin, et kirjutan siia kohe pilkalt ja laialt, kuidas reis sinna kulges, aga nüüd ma enam ei viitsigi, sest me ju jõudsime kohale ja kõik oli lõpuks lahe. Ettevõtmine oli väga vahva, koobas vinge, supper giid, ilus ilm ja ma jäin tänase päevaga väääga rahule :)





Kuna kell on aga hetkel juba sada ja päevad on olnud suhteliselt tegusad, siis nüüd ma lähen tuttu. Niiet head ööd!

Ventilaatori sumin

Võtsin ennast lõpuks kokku ja isusin oma voodi peale, võtsin läpaka sülle ja otsustasin, et kirjutan. Ma tunnen, et kuidagi kohe ei oska, aga eks ma anna endast parima.

Nagu ikka tuleb rääkida ilmast :D See on selline asi, millest saab alati rääkida, mis enamvähem kõiki natukenegi huvitab ja mis on hea jutualustus, kui ei tea kuidas juttu alustada :P
niisiis, meil on soe..eiei, vabandust..meil on PALAV :D Ilm on lihtsalt nii kuum, et me pidime oma kapist välja kookima ventilaatori, mis nüüd siin voodi kõrval pinisedes mulle mõnusalt õhku peale puhub. Viimastel päevadel on temperatuur kerkinud pea kolmekümneni ja isegi kui hilja õhtul veel õue minna, siis on selline tunne nagu oleks kuskile soojale maale sattunud, kus soe tuuleiil mõnusalt juukseid sasib. Eijah, mulle meeldib Viini kliima, isegi siis kui öösel on võimatu magada, sest on lihtsalt nii palav ja kui terve päev tuleb kõik aknad pärani lahti hoida, et natukenegi tuleks tuppa õhku.
Selle sooja ilma puhul käisime eile näiteks Alte Donaus ujumas. Seal on selline vahva koht nagu Gänsehäufel, mis on nagu saar, kuhu peale on ehitatud mitmeid basseine, pluss seal on võrkpalli platsid, batuudid, kõrgseiklusrajad, söögikohad ja nii edasi. Peale selle võib ka käia looduslikus vees ujumas, ehk siis alte Donaus. Otsisin googlist illustratsiooni mõttes sellest saarest ühe pildi ka:

Me sõitsime oma ratastega sinna, aga kuna meil kulus üsna kaua aega, siis jõudsime nats liiga hilja. Jõudisme natuke ujuda ja kaarte mängida, kui hakkas müristama. Paar suurt ja rasket pihmapiiska pudenes isegi kaela, aga õnneks sadama päris ei hakanud :) Ratastega tagasi sõites, võtsime Haigiga Donau Inselilt paar kokteili ja nautisime suveilma, ning siis lõpuks jõudsime koju ning tegime püreesuppi. Õhtul läksin Ingeriga natuke lihtsalt linna peale, käisime ringi, sõime ja vaatasime Prateris linnamelu :)


Mis siin siis veel vahepeal uut juhtunud on...hmm.. Oleme Haigiga käinud näiteks paaril korral mulle rulluiske otsimas, aga avastasime, et me ei jaga neist ikka mitte mõhkugi ja päris huupi ka ei maksa ostma hakata. Niiet hetkel oleme natuke uurinud, et mida üldse jälgima peaks. Rullikad oleksid aga päris vahvad, sest kuna mina olen laisk ja jooksmist ei salli, saaksin ma siiski Haigiga koos niiöelda jooksmas kaasas käia :D

Kooli kohta nii palju, et palju on teha. See pole küll mitte mingi uudis, aga hetkel ma küll ei tea, kuidas ma kõik ära teha jõuan, sest neljapäeval tuleb Haigi ema nädalaks külla, siis kohe pärast seda tuleb Ronni kaheks nädalaks ja Maarian neljaks päevaks ja ka Tanja tuleb Viini... see kõik tähendab seda, et kohati pole aega õppida, sest ikka tahaks ju nagu kaugete külalistega aega veeta. Aga eks näis, kuidas kulgeb. Asjad, mis praegu tegemata jäävad, tuleb siis lihtsalt sügisel teha, ehk siis suvel tuleb mingi ajast õppimisele pühendada.

Mis siis veel ... aa jaa, lugesin üleeile viimased sada lehekülge raamatust "Mees, kes teadis ussisõnu" ja mind valdas must masendus. See raamat pole kindlasti mõeldud minusugusele nõrganärvilisele inimesele enne magamaminekut lugemiseks. Aga kuigi see raamat oli jõhker ja kohati liigagi rõvedalt kirjutatud, avaldas see minus ikkagi meeletult muljet. Ta mõjutas ja pani mõtlema, sest selle sünge muinasjutu taga oli nii palju sümboleid, mida saab meie maailma ülekanda ja sellest on tõsiselt kahju.

Nonii, nüüd aga lähen õppima. Ma arvan, et võtan oma asjad kaenlasse ja lähen välja, sest päike annab energiat ja võibolla läheb siis õppimine ladusamalt.
Teile soovin, aga kõike head! Varsti juba näeme, sest mai ongi ju kohe otsas!
Päikest!