"Näed sa, Memo", ütles ta siis näiteks, "asjalugu on säherdune: mõnikord on väga pikk tänav ees. Mõtled siis, et see on nii kole pikk, see ei saa iial puhtaks."
Ta vaatas natuke aega vaikides enese ette, siis jätkas: "Ja siis hakkad kiirustama. Ja kiirustad ikka rohkem. Iga kord, kui üles vaatad, näed, et ees pole midagi vähemaks jäänud. Ja siis pingutad veel hullemini, hirm nahas, ja lõpuks oled päris hingetu ja ei jõua enam üldse. Ja tänav on ikka veel ees. Niimoodi ei tohi teha."
Ta mõtles natuke aega. Siis rääkis edasi: "Kunagi ei tohi mõelda kogu tänavale korraga, saad aru? Tuleb mõelda ainult järgmisele sammule, järgmisele hingetõmbele, järgmisele luuakraapsule. Ja ikka jälle ainult järgmisele."
Jälle vaikis ta ja mõtles järele, enne kui lisas: "Siis valmistab see rõõmu, see on tähtis, siis teed oma tööd hästi. Ja nii peab olema."
Ja jälle pärast pikka pausi jätkas ta: "Korraga märkad, et oled samm-sammult kõik ära teinud. Ei märganudki, kuidas, ja hingetu ei ole sa ka." Ta noogutas endamisi ja ütles lõpetuseks: "See on tähtis."
Jah, tean, et see on juba vana tõde, et kõike tuleb samm-sammult teha. Aga samas olin eile õnnelik, et mulle tuletati see taas meelde. Viimastel õhtutel olen läinud magama nii, et süda puperdab, sest mul on tunne, et kohe-kohe on juba juuni lõpp. Tean küll, et juuni ju alles algas, aga kuna nii palju on vaja järgmise paari nädala jooksul teha, siis on hakanud paanika vaikselt võimust võtma.
Sukeldun nüüd aga taas oma magistritöösse ja võtan tänast päeva kui järgmist luuakraapsu. Püüan mitte mõelda, et tänava lõpp tundub nii kaugel ja aega on nii vähe.
Sukeldun nüüd aga taas oma magistritöösse ja võtan tänast päeva kui järgmist luuakraapsu. Püüan mitte mõelda, et tänava lõpp tundub nii kaugel ja aega on nii vähe.
