Issi, palju õnne!!

(Andy McKee- For my father)

Mul on tubli õde!!!

Nämm

Eestist saabusid kommid, šokolaadid, sprotid, halvaad, pähklid, vorstid, juustud ja muud head paremad!
Aitäh :)

Kõrvale-silmale

Nädal tagasi oli meil kooriga võimalus esineda filmimuusika festivalil "Hollywood in Vienna", mida jäädvustas ka televisioon. Laulsime kahjuks ainult kahes palas, aga kuna see oli sümfooniaorkestri saatel, siis oli kogu elamus minu jaoks siiski väga võimas kogemus. Dirigeeris ülilahe David Newman. (Teravam silm leiab isegi minu teisest reast :))

 

 Natuke ka pilte sügisest. Käisime üks päev looduses jalutamas. Jalutasime umbes neli tundi ja nägime isegi metssigu :) (Pildid on Laura tehtud) Vanaema heegeldatud müts ja sall sobisid nagu valatult sügisvärvide sekka.

Ja kuna juba piltide panemiseks läks, siis siin ka vaade minu toa rõdult:

Enne eksamit

See on uskumatu, mida paneb tegema tõsiasi, et ei viitsi/taha õppida. Mina näiteks pole mingi eriline kokkaja. Veel vähem viitsin ma ainult iseendale tundide viisi vaaritada. Täna aga just selline asi juhtuski, sest tuleb välja, et õppida viistsin ma veel vähem. Tänane päev algas neli ja natuke rohkem tundi tagasi sellega, et läksin poodi. Olles kahe suure kotiga koju jõudnud, hakkasin kohe tegema kooki. Šokolaadi-toorjuustukooki. Sellega mässasin oma paar tundi. Kui kook ahjus, alustasin kanasupiga. Tegin endale hiigla poti seda suppi, niiet nüüd on kohe mitu päeva hooletu. Nüüd on aga kell juba nii palju, et varsti pean minema koori, mis tähendab, et täna ma ei jõudnudki õppida :)

Soe

Täna äratas mind päike :) Mõnus!

Reede

Täna on hall! Ja kui Viinis on hall, siis on siin sõna otseses mõttes hall. Nagu keegi oleks suure halli koti üle kogu Viini tõmmanud. Ei ühtegi pilve, ei ühtegi päikesekiirt, ei ühtegi emotsiooni, lihtsalt ühtlaselt hall. Kuigi juba selle nädala algusest on ilmad temperatuuri poolest külmemad olnud (eelmisel nädalal oli veel 20 kraadi), siis siiski on mind igal hommikul ülesse äratanud päike. Täna aga mitte. Kuna ma terve öö taas magama ei jäänud, siis hommikul polnud absoluutselt mingit tahtmist ülesse tõusta, päikest ju polnud. Aga ärkasin, et minna ülikooli, et võta Haigi baka lõputunnistus, et teha eksam, et saata kiri. Olgu, mis ma ikka vingun. Eksam tehtud (läks hästi) ja tagasi kodus ning söön banaani pannkooke. (Söögi osas, emme, olen üldse päris tubli, eile tegin nt esimest korda vanaema kuulsaid stoovituid porgandeid.)
Kuigi aknast paistab suur Hall Ilm, siis see mind enam hetkel ei häiri, sest saan kuulata muusikat (hetkel pole korterikaaslasi kodus :D) ja muusika tekitab kuidagi sellist rahulolu tunnet. Küllap see on ka tingitud väikesest pingelangusest, sest üks eksam on tehtud. Kaua ma muidugi seda rahulolu nautida ei saa, sest järgmisel nädalal ootab mind ees järgmine eksam. Tegelt mulle väga istub see eksamite tegemine, sest nii lähevad päevad väga kiiresti. Ärkan, õpin ja juba peabki magama sättima :)

Mis ma siis aga veel teinud olen.. Õige, ma hakkasin joogas käima. Valisime Liliga (kursaõde) endale sobiva jooga tunni välja ja neljapäeval läksime esimest korda kohale. Mulle see väga sobib, sest see on mul kodust 10 jalutusminuti kaugusel ja 2-tunnilise joogaga on hea päeva alustada.

Nüüd varsti tuleb Laura siia. Ta polegi minu elamist veel näinud, pluss minagi pole teda ammu näinud, sest kooris ta enam ju ei käi. Jamh...olen nüüd kooris üksi, pole Haiki, pole Laurat. Esmaspäeval, kui kooriproovist üksi koju tulin, tundsin ennast kuidagi eriti rusutult...jama on ikka üksi. Ei saa pajatada kellelegi enda emotsioonidest, ei saa rääkida, kuidas uued laulud meeldisid. Tuleb olla üksi enda emotsioonidega. Aga küllap see kõik ongi mulle vajalik, hakkan endaga paremini läbi saama :)

Päikest!

Poisid enne sõjaväge

Ma kirjutan pikemalt reedel, kui eksam on läbi. Seniks aga pilt Haigist ja Ronnist.
Juuksed aetud ja valmis minema:

“How lucky I am to have something that makes saying goodbye so hard.”
A.A.Milne, Winnie-the-Pooh

Vale jalaga algus

Täna ärkasin täiesti vale jalaga voodist ülesse, sest magasin sisse. Magasin sisse eksamile, milleks viimasel nädalal olen nii palju õpinud, et pole siia jõudnud kirjutada. Magasin sisse, sest liiga mitmel päeval olen magama läinud liiga hilja.Olin kuri ja tujust ära terve hommikupooliku ja proovisin välja mõelda plaani, et mis nüüd edasi. Et mis eksamid ja mis järjekorras neid teha nüüd tuleks. Õnneks on see sama eksam kuu aja pärast uuesti, niiet väga hull ei ole.Aga siiski...mu plaan läks sassi ja see on demotiveeriv.

Natuke rõõmsamal noodil. Maailma tublim Haik tegi eile oma baka presentatsiooni ära. Niiet teoreetiliselt on ta omadega valmis. Natuke peab ta vist veel oma bakatööd täiendma, aga üldiselt on tal kõigega finiito. Ülitubli on ta mu meelest ja hea eeskuju, kelle moodi loodan ka mina järgmisel semestril olla. Viimaste päevadega on mulle aga vaikselt kohale jõudnud fakt, et kohe-kohe läheb ta ära. Ja siis ma pean üksi poes käima, üksi süüa tegema, üksi ülikooli minema, üksi koju tulema, üksi magama jääma, üksi ärkama... Peaaegu viie aasta jooksul olen ma ära harjunud mõttega, et mul on keegi kõrval. Ja nüüd järsku seda kedagit enam pole ja me ei saa enam isegi skypes rääkida, kui on vaja. Ma loodan väga, et see aeg siin üksi läheb kiiresti ja jõuludel, kui ta sõjaväest natukeseks koju saab, siis saan teda jälle kallistada. Sellega seoses veel ka see, et ostsin eile siiski jõuludeks lennupiletid koju ära (Estonian Airil oli väga hea pakkumine, niiet 100 euroga sain edasi-tagasi pileti)

Eelmisel nädalal kolisime lõplikult minu uute korterisse. Tõime teisipäeval sada kotti autoga ja reedel veel paar kohvrit enda jõul. Reede hommikuks oli võti ära antud ja kõik asjad mulle uute tuppa tassitud. See asjade teema on aga tõeliselt jube. Ma arvan, et ma peaksin praegu juba ühe paki asju koju saatma, et talvel kergemini läheks. Palju asju oleme saanud ka ära anda, aga no kõike ju ei raatsi. Uuest kodust nii palju, et see on mõnus suur ja avar. Korterikaaslased on meeletult sõbralikud ja toredad inimesed, aga nats räpakad. Kööki ma pole veel korras olevalt näinud ja alati on kraanikauss ning söögilaud vanu nõusid täis. Aga no, pole hullu. Oma toaga olen ma väga rahul. Mul on suur mõnus kirjutuslaud, kus saab hästi õppida, väike rõdu, kus saab mõtteid mõigutada ja mis kõige tähtsam, mul on ruumi. (Ma arvan, et see tuba on umbes 29 ruutmeetrit suur, pluss tänu kõrgetele lagedele, tundub see veel avaram.) Üks miinus minu toal siiski on: ma kuulen sõna otseses mõttes kõike, mida keegi kõrval toas teeb. Kuulen isegi lehe keeramist. Rääkimata siis sellest, kui midagi maha kukub, keegi kuskile midagi asetab, ringi kõnnib, telefoniga räägib, köhib jne. Seetõttu mul polegi vist enam mu kõlareid vaja, sest austuses oma korterikaaslaste vastu, ei hakka ma muusikat kuulama. (Madli, kas sul või Priidul oleks kõlareid vaja? Saadan teile?)

Haik läheb neljapäeval ära, niiet paar järgmist päeva tahan veeta nii palju aega temaga kui võimalik. Pärast seda on plaan aga tubliks hakata ja mitte enam eksamitele sisse magada. Seniks aga kõike head!
Kallid-paid

Natuke tegusam.

Ma olin eile üle pika aja jälle asjalik. Hommikul helises äratuskell juba kell kaheksa, mis minu jaoks on ikka väga vara. Seetõttu sai see ka pool tundi edasi lükatud. Kell pool üheksa tõusin aga ülesse, et siis kooli lipata. Mul oli kokkusaamine oma professoriga, et bakatööst rääkida. Sain kätte kuus paksu teaduslikku inglisekeelset väljaannet, millest ma siis kokkuvõttes ühe valima pean, et sellele toetudes oma bakatöö kirjutada. Läbi ma neid lugenud pole ja esialgu tunduvad need küll liiga keerulised. Lähitulevikus on mul plaan aga need läbi töötada ja siis endale üks välja valida ning siis saangi teha avalikuks, mis mu bakateema on :) Pärast tunniajast kohtumist enda juhendajaga oli mul pingelangusest tingitud energiahoog. See on siuke tunne, et tahaks natuke aega joosta ja hüpata. Seetõttu otsustasingi olla asjalik ja ennast uute elukohta ümber registreerida. Kui välja arvata sehkeldused ühistranspordiga (tänavafestivali tõttu ei sõida need nii nagu tavaliselt, mille tõttu ma viimase kilomeetri kiirkõnnis teed otsides läbisin), läks Meldeamtis käimine kiiresti, sest vajalik paberimajandus oli mul juba tehtud. Tänu sellele, et registreerisin ennast nüüd põhikohaga Viini, sain ka osta semestri bussipileti :) Korraks käisin ka oma uuest elukohast läbi, et sealt üks mulle tulnud kiri võtta. Uue kodu all on siuke pudi-padi pood, kuhu astusin sisse lootuses leida endale peegel. Kõige muu hulgas oligi seal kolm peeglit (no sellist suurt, mida on igal tüdrukul vaja :)). Kui paar päeva tagasi sain teada, et üks valge peegel maksab seal 20 eurot, siis jätsin selle ostmata, sest nii palju siiski ei raatsinud maksta. Eile läksin aga tagasi sinna poodi, sest leidsin 20 eurot pole tegelt liiga palju. Võtsin selle juba kaenlasse ja läksin maksma ja nüüd öeldi mulle hinnaks 10 eurot :D Kuna see oli poole vähem kui päev enne, siis ostsin selle pikemalt mõtlemata ära ja tassisin enda uute tuppa :D

Lõunaks olin kõikide oma asjaajamistega valmis ning läksin tagasi ülikooli, kus sain kokku Lauraga. Kuna ilm oli ilus, siis lamasime paar tundi lihtsalt päikese käes. Õhtu poole suundusime aga tema poole, kus tegime jäätisekokteili ja vaatasime üht filmi, millest Laura koolis kokkuvõtte peab kirjutama. Kaua ma aga Laura poole ei saanud jääda, sest kella kaheksaks pidin last hoidma minema.

Täna olen olnud ebaasjalik. Pahnakas teadustekste on mu ees ja ma kogun hoogu, et neid lugema hakata. Kella kuueks lähen näituse avamisele, niiet täna tulebki vist selline lebo päev. Homme tahaks kõik need väljaanded läbi lugeda ja ühe ära valida, sest siis pole mul natuke aega enam plaanis selle teemaga tegeleda. Esmaspäevast kavatsen veeta kogu oma aja raamatukogus, et 2.oktoobril edukalt eksam kirjutada.

Tsau-pakaa!

Puhkus puhatud, tagasi Austria pinnal

Eestis olek annab mulle energiat. Olla perega, näha sõpru, vaadata telekat ja süüa ennast šokolaadiks - jah see mulle meeldib. Nagu ikka on imelik ja veidi kurb lahkuda, aga ma tean, et varsti olen jälle tagasi ja siis loodetavasti juba kraadi võrra rikkam. See semester tõotab tulla põnev, teistsugune ja täis eneseületusi. Pean saama ise hakkama :) Aga ma tean, et mulle on seda vaja ja ma usun, et saan ka hakkama.

Lend läks kiiresti. Kella viiest hommikul Eestis sai märkamatult natuke rohkem Austrias. Jõudes Viini tekivad alguses alati need samad tuttavad tunded, kuidas kõik on justkui teistmoodi (täitsa tulnuka tunne on). Austerlastel on austerlaste näod. Keeleks kõlab saksa keel. Ja kõik see muu sigri-migri. Viin on kirju ja hektiline ja ikkagi suurlinn. Võibolla panin ma seda tähele, sest olin väga unine (lend läks ju ikkagi juba kell viis), aga võibolla, sest siin ongi teine tempo kui Eestis. Igatahes hõljusin ma eile terve päeva nagu mingis mullis ja tegelesin vaikselt keskkonna muutusega. Kui Laura juurest tulin (muide, ta elamine on väga lahe), siis ekslesin lihtsalt pea pilvedes kesklinnas. Ei leidnud õiget otseteed kooli. Aga ju mulle oligi vist seda ekslemist sisseelamiseks vaja. Õhtul ülikoolist väljudes sattusime kohe mingile festivalile, kus otsustasime ühed õlled/siidrid juua. Jah- siin on pidevalt miskit teoksil. Kaua me sinna aga ei jäänud ja kell kümme oli juba tekk-padi!

Ootan juba huviga seda, kuidas ma ennast vaikselt uute kohta sisse kolima hakkan ja seal enda toa koduseks teen. Huvitav tuleb see uue-korteri-ja-uute-inimestega-kooselu-kogemus. Need kaks sakslast on seal juba aastaid elanud ja  mul on seetõttu natuke nagu sissetungija tunne. Eile viisime esimesed asjad autoga juba sinna ja täna viisin kolm suurt kotti veel. Aga kuna asju on kogunenud ikka meeletult, siis tuleb veel paar-kolm korda kohvriga uute korterisse minna ja asju vedada. Pean ütlema, et ma tundsin ennast sealses toas päris hästi ja vaikselt pilte seintele pannes läks see koht isegi hubaseks. Kui aga ühel hetkel üks korterikaaslastest paari sõbraga koju tuli ja nad jalkat vaatama hakkasid, ei julgenud ma ei istuda ega astuda :D Ma ei tundnud ennast väga mugavalt ja tulin sealt kohe tulema :-D Praegu olen olnud ühikas ja järgnevad paar nädalat, kui Haik veel siin on, olengi arvatavasti rohkem siin. Samm sammult pean hakkama nende  nädalate jooksul aga võõrutusraviga tegelema ja tasakesi enda elamise ja kodutunded teisse kohta viima. Tegelt olen ma aga õnnelik, et siit ühikast ära saan. Tõdesime Haigiga mõlemad, et kolm aastat oli piir.

Kodustele palju kallisid!
Olge tublid!

Udukogu, aga õega :)

Suvine

Aeg on vaikselt lõpu poole tiksumas ja meil tuleb otsustada, mida teha kõikide nende asjadega, mis meil siin kolme aasta jooksul kogunenud on. Asju on ikka meeletult, aga mul on tunne, et me oleme leidnud lahenduse. Viimase kolme päeva jooksul oleme ära lõhkunud mõlemad oma kausid. Nii et seda mure enam pole, et mis me kaussidega peale hakkame. Nüüd on veel jäänud ainult taldrikud, tassid, klaasid, visplid, pudrunuiad, triikrauad, kahvlid-noad ja nii edasi ja nii edasi :D

Aga olgu, see siis sissejuhatuseks. Ma pean ennast nüüd lõpuks kokku võtma ja midagi ka siia kirjutama, mis tagant järgi on peaaegu raskem kui ökonomeetria eksam.  Vahepeal on ühtteist tehtud, aga kuna nii palju hiljem emotsioonide kirjeldamine on võimatu, siis tuleb siia ainult pisike nimekiri:

Oli üks kolmapäev mai kuus, kus käisime vaatamas eesti filmi "Disko ja tuumasõda"
See on 2009 aasta film, aga ma polnudki seda näinud. Ma pean ütlema, et kõik, kes on minu generatsiooni lapsed, peaksid seda vaatama, sest ega meil ju tegelikult pole õrna aimu, mis tunne oli kasvada üles Nõukogude Liidus. Peale selle, et see oli huvitav, oli see ka meeletult hea huumorimeelega ülesehitatud film, niiet päris mitu korda pidin kohe südamest naerma. See üritus oli organiseeritud eesti saatkonna poolt, mis tähendas, et pärast filmi oli ka väikest sorti vastuvõtt ja ka üks autoritest (Kiur Aarma) oli isiklikult kohal. Enamus läksid aga suht vara ära, niiet pärast jäime meie (noored), kaks tüüpi saatkonnast ja Kiur juttu rääkima ja Vana Tallinnat mekkima :D Väga huvitav jutuajamine oli, saime arutada autoriga filmist ja ka muudest põnevatest teemadest. Pärast suundusime edasi, et Kiurile austria õlusid tutvustada. Mulle ei jõudnudki alguses kohale, et istun kõrvuti kellegagi, kellega ma vist Eestis kunagi kõrvuti ei istuks :)

Oli üks reede mai kuus, kus oli Eesti saatkonna suvepidu
Hehe, ka see oli vahva õhtu. Kõik pidid midagi kaasa tooma, kes salateid, kes kooke, kes puuvilju ja nii edasi. Sai mõnusat grillliha ja Saku õlu (juues Saku Kulda, mõtlesin kohe vanaissile ;)). Alguses oli tervitusnaps ja heeringavõileib ja nii see õhtu mõnusalt läks.

                        

 

See on meie saadik:

Oli üks neljapäev juuni kuus, kus oli suveöö kontsert Schönbrunnis
Me olime küll lava taga, kuhu muusika eriti ei kostunud, aga mõnus suveõhtu oli see siiski.

Oli üks neljapäev juuni kuus, kus käisime Laura/Jani/Kersti/Markusega šokolaadivabrikus
Oi, see oli üks mõnus magus üritus. Alguses oli pisike tutvustav film, kust Zotteri kakaooad pärit ja kuidas šokolaadi tehakse ning siis algas degusteerimine. Käisime ruumist ruumi väike lusikas käes ja maitsesime igasuguseid põnevaid šokolaade. Kuigi võtsin alati ainult imepisikesi killukesi, siis kahe tunni pärast tuuri lõpus oli mul küll meeletult magusa üledoos. Õnneks läksime kohe pärast seda väiksele jalutuskäigule loomaaeda ja seal võtsime juba mõnusad soolased ampsud.

Oli üks laupäeva juuni kuus, kui oli jaanipäev
Üle pika aja, sain ka mina lõpuks jaanipäeva tähistada. Kuna austerlased sellist püha ei tunne, siis on mul juba viimased kaks aastat see suvepüha pidamata jäänud, sest kool ju ei küsi. Aga sellel aastal oli jaanipäev ilustasti laupäeval, mis tähendas, et ülikooli polnud :) Väga vahva õhtu oli, ainult et sellist valgust nagu on jaaniöödel Eestis, siin kahjuks ei olnud. Sääsed see-eest aga olid (ja ma olin järgmisel päeval täitsa ära puretud) ja lõke oli ka, millest me kõik nagu kord ja kohus üle hüppasime.

Oli üleeile, kus ma proovisin ilma käteta rattaga sõita ja sain tänu sellele hoopis lendamist harjutada
Kuna siin Viinis on ilmad peaaegu nagu juba Armeenias (näiteks homseks lubab 38 kraadi), siis vahel tuleb käia ennast värskendamas. Nii me siis üleeile õhtul mõtlesime, et läheme ratastega Donau äärde, käime ujumas ja siis võtame kodu juurest maailma parimat jäätist. Mõeldud tehtud. Pärast ujumist jäätise poole sõites, proovisin ilma käteta rattaga sõita :D Ühel hetkel kui ma aga juba liiga julgeks läksin, keeras lenks äkki paremale ja mul oli milli-sekund aega, et mõelda, kuidas ma selle ratta seljast nüüd lendan :D Õnneks mu oskused on kiiduväärt, sest kuigi ma tegin reaalse kukerpalli ja jalad lendasid üle pea, on mul ainult küünarnukk nats katki ja pepu peal sinikas :D Oleks võinud hullemini minna :)


Aga olgu... ma arvan, et sellest ülevaatest nüüd natukeseks piisab. Mul on jäänud veel üks eksam reedel ja siis tuleb juba Madli siia. Asjaajamist on aga veel küllaga. Täna saatsin näiteks viis meili seoses korteriotsinguga.

Saadaks hea meelega teile sinna Eestisse kasvõi pool meie ilma, siis oleks siin natuke inimlikum ja ka eestlased saaksid vahelduseks vihmale liigset kuumust nautida!
Kallid-paid!

Ei ühtegi ülesannete ristitamist enam

Bakalauruse viimane Übung- tehtud :D

33 kraadi nii õues kui toas!

Selline ilm Viinis on lausa piin, kui on nii palju õppida ja teha nagu praegu, semestri viimastel nädalatel.

Kirjutan pikalt ja laialt kolme nädala pärast, siis kui ma lõpuks saan ka seda ilma nautima hakata :D

Irgendwo im Norden

See lühijutt, mis valiti välja rohkem kui 200 töö vahel, võitis sellel aastal erasmuse-esseevõistuluse. Väga armsalt kirjutatud!
http://bualous.files.wordpress.com/2012/05/erasmus-essay_kp.pdf

Podersdorf am See

Istun hetkel ülikoolis, valged prillid peas (ehk siis nägu punane ja päikseprillid pähe päevitunud) ja teen aega parajaks enne kui mul loeng hakkab. Kuna nats on aega, siis mõtlesin, et panen paar pilti eilsest. Nimelt sõitsime Haigi, Kersti, Kristoferi ja Kätliniga eile vara rongiga Podersdorfi järve äärde (siit saab vaadata veebikaamera otseülekannet sellest, kus me eile olime :D) Päevitasime, nautisime ilma, ujusime, laenutasime mingid lauad (ma ei tea kuidas nende nimed on) ja sõitsime nendega. Kuna me käisime Haigiga nii mõnigi kord selle lauaga ümber, siis kaotasin oma prillid kuskile sinna vette ära. Aga võibolla ongi hea, sest muidu oleksid mul praegu veel suuremad prillirandid ees.
Õhtul kui koju jõudsime, siis oli nii hea tunne. Päikesepatareid olid täiesti täis laetud. Märkamatult oli aga päike natuke liiga teinud, sest ma olen krabi mis krabi, täitsa punane :)

Viimased kaks nädalat

See on uskumatu, kui kiiresti võivad kõik otsused muutuda ja tuleb jälle uuesti plaanima hakata :) Viimasel ajal olema väga palju Haigiga mõelnud, et mis edasi. Ja nädalake tagasi tundus lõpuks kõik olevat nii enam-vähem paigas. Täna aga selgus, et Haik läheb ikkagi oktoobris sõjaväkke, mis tähendab, et ma jään ikka esialgu siia üksi. Me käisime Haigiga teisipäeval isegi ekstra paberimajandust majandamas, et oma ühikatubasid pikendada, aga nüüd peame uuesti paberimajandust majandama minema ja teatama, et me pole pikendamisest huvitatud. Jamh, ja siis pean midagi asjalikumat endale sügiseks otsima.
Kuidagi keeruline tundub see suureks saamine. Niipalju variante on, aga samal ajal ma üldse ei teagi, mis ma edasi tahan teha. Praeguse seisuga proovin aga siiski kiiresti sügisel ära lõpetada, siis olen natuke Eestis (loodetavasti leian mingi asjaliku töö) ja eks siis näis edasi, kuhu õppima suundun.

Aga olgu, ma proovin nüüd paari lausega võtta kokku, mis me viimased kaks nädalat teinud oleme :)
Kaks nädalat tagasi tuli meile Krista külla, mis tõttu me kraamisime päev enne ta tulekut oma kodu hoolega. Selliseid põhjalikke kevadkramelunge on vaja ja keegi külaline on alati hea motivatsioon, miks seda koristamist enam mitte edasi lükata. Peale koristamise pidime ka muidugi kokkama, et Krista lennukilt tulles näljas ei peaks olema. Selle kokkamisasja võtsime ka tõsiselt endale ette, kuna tahtsime teha kooki ja panna cotta't ja ahjurooga.

 Esmaspäeval, kui Krista oli juba saabunud ning kook ja ahjuroog ja panna cotta'd olid kõik juba söödud, suundusime me tehnika muuseumisse. See muuseum on ikka hiigel suur ja kuigi ma olen seal käinud mitu korda, siis ma pole siiski jõudnud kõike läbi vaadata. Seekord käisime ka kõrgpinge esitlust vaatamas, mis oli päris põnev. Ma sain seal kahjuks ainult kaks tundi olla, sest pidin loengusse miname, aga Haik ja Krista olid tehnilises muuseumis oma viis tundu, kui mitte rohkem. Eriti me seal pilte ei teinud, aga üks klõps siia illustratsiooniks ikka: 

 Teisipäeval käisime me Schönbrunnis

ja sealses eriti vinges "Irrgartenis". Seal olid siis erinevad labürindid ja hmmm, ma ei oskagi nüüd eesti keeles öelda, aga noh põõsastest tehtud keerdkäigud ja tupikud, kus võib ära eksida. Varem ma arvasin, et need ongi labürindid, aga tegelt on labürint "mitteeksitava põhimõttega loodud ühes suunas kulgev keerdkäigustik" (kui kasutada vikipeedia kirjeldust) :D

 

Kui olid sattunud tupikusse, siis igas tupiku otsas oli mingi tähemärk.

Ma pean ütlema, et see ei olnud üldse nii kerge õiget teed leida :D aga lõpuks pika otsimise peale meil see ikka õnnestus. Teisipäeva õhtul pärast lõbusat Schönbrunni külastust läksime Volksoper'isse Helisevat muusikat vaatama. Tegemist on ühe mu lemmiku muusikaliga, niiet loomulikult mulle meeldis see. Natuke ma võibolla ootasin sellest aga liiga palju, sest  vampiiride tants oli olnud ülilahe ja profesionaalne.

Kolmapäev on mul koolis alati pikk ja raske päev, sest mul on kaks Übungit, aga õhtul pärast mu harjutustunde, käisime Prateris, lõbustuspargis. Täitsa õhtul ostsime sushisid ja tegime neljakesi (Laura tuli ka) väikse pikniku ning neljapäeva varahommikul pidigi Krista juba tagasi lendama.

Neljapäeva õhtul läksin last hoidma ja edasi läks kõik nagu ikka, õppides ja rutiinselt. See kolmapäev, mis nüüd oli, olime aga spontaansed ja läksime Haigiga veeparki ujuma. Kuna me pole saunas nii ammu käinud, siis ostsime saunade pileti ka juurde, aga see kogemus oli täitsa shokeeriv :D seal ei julgenud ei istuda ega astuda. Tegemist oli loomulikult segasaunaga ja kohe tuldi ütlema, et bikiinid pole lubatud. Kui panin siis rätiku ümber, et sellega sauna minna, siis oli jälle probleem, sest rätik peab olema pepu all ja ka jalgade all. Niipalju mul aga rätikuid kaasas ei olnud. Suht kohe läksime Haigiga nendest saunadest ära, sest kogu see olemine oli seal tehtud nii meeletult ebamugavaks :D Ujuda oli aga vahva, mistõttu kujunes sellest siiski üks vahva õhtu poolik.

Eile käisin ma Kerstiga (see, kelle last ma hoian) ühel Gruusia üritusel. Alguses oli kontsert ja ühe raamatu esitlus ja pärast oli väiksest sorti vastuvõtt, koos veinide ja rootsi lauaga, kus pakuti gruusia suupisteid. See gruusia koor (Rustavi Choir), kes esines, oli väga vinge. Nad olid kuidagi väga võimsad ja huvitav oli näha, kuidas nende rahvusmuusika on hoopis teistsugune meie omast. Otsisin youtubist ka miskit, aga see ei anna pooltki edasi seda, kui lahedad nad tegelt olid :)

Päikseline nädal

Meil on täitsa suvi käes. Täna sain endale isegi "ilusa" joodiku päevituse kätele, sest õppisin väljas ja pluusist jäid randid. Pühapäevaks lubab juba kolmkümend kraadi, niiet uu-jee :D Päiksepaistega seoses ning sellega, et meie akende ees pole enam suuri puid, on kahjuks aga väga hästi näha, et meie aknad on noo nii mustad kui mustad. Valgus ei saa sissegi, sest aknad on nii räpased :D Peab vist lähiajal aknapesu ette võtma :)

See nädal läks kiiresti. Käisin kaks korda last hoidmas (eile jäin isegi ööseks, sest ema pidutses kauem :D), ACMFi koosolekul ja no loomulikult ülikoolis. Ma olen tõmmanud oma tahvelarvutile igasuguseid mänge, niiet sellel nädalal last hoida oli puhta lihtne, andin talle oma tab'i kätte ja nii me koos sellega mängisime :) Pärast oli aga tegu teda magama saada. Täna hommikul ema küsiski, et mis kell ma selle Kristoferi magama sain, ta olevat olnud hommikul nii väsinud :D Tegelt oli vist asi selles ka, et ma unustasin ennast talle unejuttu lugema. Ma loen talle nimelt Viplalat ja kuna ma seda ise varem pole lugenud, siis on mul endal ka huvitav :) See on siuke vahva raamat.

Vahepeal kirjutasin IAESTE-sse, sest ma polnud veel siiamaani mingit vastust seoses Serbiaga saanud, ja kuna tasakesi oli aeg juba suveplaane hakata tegema, siis mõtlesin, et äkki neil on rohkem informatsiooni. Ning jah, neil oli. Nad kirjutasid vastu, et olen Serbias ülikooli poolt aktsepteeritud ja nüüd IAESTE ootab Serbialt vaid dokumente, et neid mulle edasi saata. Ausalt öeldes olin ma tegelikult juba arvestanud või õigemini, ma juba lootsin, et ma ei saagi. Aga nüüd tundub, et on ikka Serbiasse minek :P Oi jah, ma pean vist kohe mingeid raamatuid laenutama minema, sest ma pole ju üldse diferentsiaalgeomeetriat õpinud. Natuke kardan ka seda värki, aga ära hüpata enam ei saa, kui ma just ei taha 200 eurost ilma jääda, mis ma juba kautsioniks maksnud olen.

Aga olgu nii, ma nüüd vist lähen :) Nii ilus ilm on ja mul on tahtmine täna õhtul välja minna ja midagi teha :) Ei viitsi kodus passida.

Kalli-pai,
peadse kirjutamiseni!

Kevad käes :)

Oi, me oleme ikka Haigiga mugavaks läinud. Täna juba teist korda selle nädala jooksul kasutasime CarToGo võimalust. Meil oli kooriproov kella kümnest kuueni ja täpselt kooli ees, kus meil koor lõppes, seisis meid õrritades pisike armas Smart. No loomulikult ei saanud me sellist juhust kasutamata jätta ja sõitsime autoga koju :D

Aga olgu, see siis sissejuhatuseks. Olen juba nädal aega Viinis olnud ja nüüd lõpuks püüan ennast kokku võtta ja midagi ka siia kirjutada. Mul on alati nii, et kui ma õigel ajal ei istu maha ja blogisse ei kirjuta, siis tagant järgi on see nii palju raskem, sest emotsioonid pole enam värsked. Seetõttu jääbki tihti suur auk vahele. Täna võtan aga ennast lõpuks kokku ja proovin eelmisest nädalast väikse ülevaate anda.

Kuigi olen elanud siin juba pea kolm aastat, siis ikka on pärast väikest pausi tagasi tulemine emotsionaalselt natuke kurnav. Jõuad kõikide oma kottidega pärast mitmeid tunde reisimist lennujaama ja keegi ei oota sind. Seekord läksin õnneks laupäeva öösel Laura juurde, sest arvasin, et unustasin oma Viini võtmed Eestisse. 9 tundi pärast seda, kui olin kodustega Tallinna lennujaamas hüvasti jätnud, jõudsin lõpuks kõikide oma kodinatega Laura kodukesse ja ma pean tõdema, et pärast reisi on ikka hea näha mõnda tuttavat nägu. Sõime koos vanaema kohupiimakooki ja jõime kõrvale suvila piparmündi teed. Loomulikult tegime ka kohe ühe eesti šoksile üks-null :) Pühapäeval läks Laura sõpradega lõunatama ning kinno ja kuna ma tahtsin ennast välja magada, siis uimerdasin üksi Laura pool. Mingi hetk hakkasin õppima ja kui Laura õhtul tagasi jõudis, siis mõtlesin, et ei hakka enam pimedas kõikide oma asjadega ühikasse minema. Niisiis vaatasime Lauraga hoopis filmi, sõime ja jutustasime niisama.
Esmaspäeval võtsin aga kõik oma seitse asja ja suundusin hommikul rongijaama, kus me Haigiga kokku saime ja siis koos ühikasse läksime (oi, kui hea ikka, kui on mees võtta, kes aitab 24 kilost kohvrit tassida, sest mul oli selle vedamisest küll juba käed villis). Ja no siis hakkaski kõik see asi jälle pihta. Natuke oli aega kodus asju lahti pakkida ning kõike vanaema-moose ja vanaisa-kalu külmkappi panna ning siis tuligi juba loengusse lipata. Üldiselt on see nädal läinud õppides, nagu ikka :) Neljapäeval käisin ka šoppamas, otsisin endale jalanõusid ja muud nipet-näpet. Olles käinud läbi praktiliselt kõik jalatsipoed, olin juba peaaegu alla andmas...küll ei ole õige tegumood, küll ei ole õige värv jne. Lõpuks aga leidsin sellised, kus kõik klappis :) Praegu nad muidugi hõõruvad, aga ma loodan, et varsti enam mitte :D Pärast poodlemist, läksime Haigiga ühte loengusse, kus käsitleti praegust finantskriisi. Professor oli pannud omast vabast ajast loengusaali kinni ja rääkis neli tundi neile, kes kuulata soovisid. Minu meelest on see meeletult lahe, et keegi on nõus kuni kella kümneni õhtul üliõpilastele loengut andma, kuigi ta seda tegema ei pea ning raha selle eest ei saa.

Täna, nagu juba alguses mainitud sai, oli meil kooriproov ja ka homme laulame kella kümnest kuueni. Tegelt pidime Haigiga homme ka ooperisse minema, isegi piletid ostsime ära. Aga kuna me unustasime need eile kontorist ära tuua, siis nüüd jääbki minemata. Nats kahju on, aga küllap siis mõni teine kord. Järgmisel nädalal on mul kaks Übungit, kontrolltöö ja ACMFi koosolekud ning teisipäeval ja neljapäeval lähen last hoidma. Teistesõnadega jääb suure tõonäosusega jälle pisike auguke vahele :)

Nüüd peangi aga kokkuvõtet kirjutama minema, niiet ilusat õhtut ja mõnusat nädalavahetust teile! :)

(Teisipäeva hommikul ärgatas, panin tähele, et kuidagi naljakalt valge on toas. Siis märkasin, et meie akna eest on kaks puud maha raiutud :) Jeejee, lõpuks pääseb suvel meile valgus sisse ja ei pea mõttetult lampe kasutama :D)

Tervitused vihmasest Kielist

Vastlapäeva teisipäev oli mul väsitav päev. Tundsin ennast nagu tööinimene. Ärkasin hommikul ülesse ja läksin kella kümneks koosolekule, mis kestis kolm tundi. Nagu ikka, suudetakse rääkida meeletult palju mitte millestki. Itaalia delekatsiooni naine, kes mu kõrvale istus, ütles ka, et täna tuleb arvatavasti igav koosolek ja eks tal oli natuke õigus ka. Esimesed kaks tundi suudan ma veel jälgida, aga mingil hetkel, kui kogu jutt ennast juba kordama hakkab, kaotan ka mina konsentratsiooni. Kohati on mul tunne, et inimesed, kes seal uhketes ruumides 'tähtsat' asja ajavad, saavad ise ka aru, kui koomiline kogu see situatsioon on: arutatakse seda, mida tulevikus arutama peaks, aga ühtegi kokkulepet/otsust ei tehta. Kui kell üks mu koosolek lõppes, käisin korra raamatukogus, et võtta paar raamatut, siis läksin Mensasse lõunat sööma ja siis kiirustasin kontorisse/esindusse. Kuna saadikul ja diplomaadil olid samal ajal teised koosolekud/kohtumised, pidin ma minema majandus-ja keskkonnakomitee EL koordinatsioonile. Sellel komiteel ma tavaliselt ei käi, ja seetõttu läksingi enne esindusest läbi, et eelnevalt kõik vajalikud paberid läbi lugeda. Kui kõik loetud, suundusin kiirustades tagasi Hofburgi järgmisele koosolekule., mis seekord oli tõesti igav. Vaieldi kaks tundi EL speaking points'ide sõnastuse üle. Stiilis kas: 'we can discuss at later stage, how...' või 'we are ready to discuss at later stage, how...'. Pärast seda koosolekut sain lõpuks ometi koju minna, enne seda käisin aga ka pagarist läbi, et osta vastlakuklite austria analooge (need on meie mõistes nagu moosipallid). Kodus oleksin ma hea meelega kohe voodisse kukkunud, aga kahjuks ei saanud ma seda endale lubada. Tegime Haigiga süüa, panime pesu ja praktiliselt kohe pärast söömist pidingi juba taas tööle minema. Seekord aga last hoidma. Kui olin kell kümme lõpuks Kristoferi magama pannud, asusin memosid kirjutama. Kell 12 tuli Kersti koju ja siis sain ka mina koju minna. Astudes kolmveerand üks lõpuks enda ühikauksest sisse olin täitsa läbi. Algselt oli mul plaan, et kirjutan oma memod, enne kui ma magama lähen, veel valmis, aga ma lihtsalt ei suutnud enda silmi lahti hoida, pluss kuna meie eilne hommikune äratus oli 5.45, siis saime nagunii ainult viis tundi magada.

Lend Hamburgi läks sujuvalt, ainult et Hamburgi lennujaamas avastasin ebameeldiva uudise, et olin oma läpaka laadja ühe jubina maha unustanud. Kuna mu läpaka aku kaua vastu ei pea, ei saanud ma ka lennujaamas oma memosid kirjutada. See on täiesti uskumatu, kui sõltuv ma ikka oma sülearvutist olen. Tundsin, et kolm tundi, mis ma lennujaamas ootama pidin, läksid täitsa raisku, sest ma ei saanud midagi tarka teha. Kokkuvõttes lahenes kõik ikkagi ära. Kirjutasin oma memod valmis Haigi vanaema juures külas, mis oli küll paras stressakas üritus, sest tegemist oli siiski võõra arvuti ja võõraste programmidega, aga no pole hullu :)

Vot nii :) nüüd aga peaksin vaikselt lõpetama, sest lapsed tulevad koju ja siis kaob kogu rahu ja vaikus :)

Kallid-paid!

Graz ja muud nipet-näpet

Heipadi-hei :)
Eelmise nädala teisipäeval pidi mul olema eksam, aga kuna mul oli ACMF-i koosolek (mis kestis üle kolme tunni ja oli niiiii igav :D), siis lükkasin eksami ühe päeva võrra edasi. Minu teisipäev/sõbrapäev nägi siis välja selline, et ärkasime kõik vara ülesse, Haik kinkis mulle nummi meie pildiga tassi ja siis saatis ta Rudi (Haigi saksa sõber, kes meil üks päev oli) lennujaama ja mina panin oma korralikud riided selga ning läksin Hofburgi koosolekule.
Pärast koosolekut läksin raamatukokku ja proovisin kuidagi eksamiks õppida. See on naljakas, kuidas alati jääb see õppimine ikka nagu viimasele hetkele. Ma küll õppisin terve nädal enne seda, aga see viimane päev/õhtu/öö on ikka ja alati kõige intensiivsem. Mul on alati tunne nagu poleks ma enne seda mitte midagi teinud ja kui kell on juba öösel kolm, siis kirun, et miks ometi alustasin kõige tähtsaga nii hilja.
Raamatukogust läksin otse tööle last hoidma, ise natuke loll, et lubasin sellist asja teha õhtu enne eksamit, aga mnjah, järgmine kord siis ei luba. Kui olin Kristoferile kell kolmveerand kümme unejutu lugemise lõpetanud, hakkasin edasi õppima. Ema tuli kaks öösel koju ja kuna kell oli juba nii palju ja mul oli veel nii palju teha, siis ei hakanud enam koju sõitma. Õppisin seal edasi ja kuskil poole nelja paiku uinusin. Kell seitse äratas mind äratuskell ja võideldes iseendaga ajasin end ülesse ja õppisin edasi. Kohe kui Kristofer ja Kersti olid ärganud, panin riidesse ja läksin kooli. Jõudsin tund aega enne eksamit kooli ja mõtlesin, et suudan veel õppida. Aga ei, ma olen ääretult halb samal päeval enne eksamit õppija. Vahin ainult paberit ja kujutan endale ette, et loen seda kõike mis paberil. Eriti tulutu on see aga siis, kui on on uni. See oli suuline eksam, mille kirjaliku osa olin teinud juba eelmise aasta aprillis. Kuna ma aga kartsin seda professorit nii palju, siis olin suulise muutkui edasi lükanud.
Kui eksam tehtud, oli mu sees aga väga ükskõikne tunne. Ei mingit rõõmu. Võibolla tuli see sellest, et olin maganud vähem kui neli tundi, võibolla sellest, et tundisin, et mind oli hinnatud ebaausalt. No igatahes, kui ma kell üksteist hommikul koju jõudsin oli mul tuju niru. Tegin endale teed, ajasin natuke asju ja siis tõmbasin ennast diivanile kerra ja magasin. Kui üles ärkasin, oli kell juba nii palju, et olime rongist maha jäänud, mille tõttu otsustasime sõita Grazi järgmisel päeval, ehk siis neljapäeval. Kirjutasin pärast ärkamist siis oma memod ära ja neljapäeval asusimegi Maria poole Grazi teele. Kuna me ostsime Einfach-raus-ticketi, siis võisime kasutada ainult regionaalronge, mis tähendas seda, et meie sõit kestis üle viie tunni :)

Kuna Maria on oma blogis nii neljapäeva kui ka reede kokkuvõtted juba teinud, siis mõtlesin, et võtan väljavõtteid tema blogist (http://6de.tumblr.com/) Niiet järgneva teksti autoriõigused kuuluvad Mariale :D ja ta on teadlik, et seda siin kasutan :D. Küllap see on ka teile hea vaheldus... saate lõpuks korralikuimaid eestikeelseid lauseid lugeda :D

Neljapäev 16.02:

"...Seega läksin kohvikusse, sõin ja ootasin Kadrit-Haiki. Jäin isegi peaaegu bussist maha. :P Aga jõudsin ilusti, rong just jõudis. :)

Sõitsime ühikasse. Panime asjad ära ja tegime plaani. Idee oli minna sööma ja linna peale. Kadril oli vaja tegelikult osta ka mustad saapad. Ühes poes olid isegi sellised, mis talle täitsa meeldisid, aga need oli natuke väiksed ja õiget numbrit ei olnud.

Söömiseks leidsime ühe armsa pubi. Ma arvan, et pubi kõige parem sõna. Me soovisime mitte-suitsetajate lauda, seega viidi meid läbi tagaruumi väga privaatsesse kolme lauaga ruumi, kus peale meie ei olnudki kedagi. Toit oli täitsa hea ja eraldi ruumike ka päris armas. Haik’ile see koht väga meeldis. Ma sain ka teada, et kui Austrias tuuakse toidu kõrvale korvike saiadega, siis need maksavad eraldi! Nad jälgivad mitu sa sööd ja lisavad siis need sinu arvele. Natuke liiga salakaval, minu meelest vähemalt. Peale sööki jalutasime edasi. Leidsime mänguplatsi, kust Kadri ja Haik rõõmsalt alla lasid. Jalutasime mööda Mur’i. Avastasime sealt ronimisvõimaluse. Ma ei teagi, kuidas seda täpselt nimetatakse. Sellised nupukesed olid seinapeal, mida mööda sai üles ronida. :P

Käisime Murinsel’il ja jalutasime siis kunstimuuseumisse. See aga oli kahjuks juba kinni. Aga see-eest oli muuseumipood veel lahti. Oh, sellistes poodides on ikka eriti lahedad asjad! :D

Aga siis oligi juba õhtu käes. Sõitsime koju, käisime veel tee peal poest läbi. Kodus hakkasime õhtusööki valmistama. Nimelt valmis meil väga mõnus kanasalat. :)

Peale sööki mängisime veel lauamängu. Kadril ja Haikil oli nimelt Blue Moon City kaasas. See on täitsa hea mäng. Me Johannaga isegi oleme ka seda mänginud kunagi, laenutasime lauamängupoest. Graafiliselt on see ka ilus mäng. Kaartidel olevad tegelased on lahedad. :)

Peale mängimist sättisimegi juba magama. Mu külalised vahetasid siia sõidul päris mitu korda rongi, mis tähendas, et sõit võttis umbes 5 tundi aega. Seega olid nad juba väsinud ka. :) "

Reede 17.02:

"Vot täna sain ärgata koos Kadri ja Haikiga. Sättisime ennast väga mõnusas mõõdukas tempos valmis ja läskime raamatukokku. Nemad õppisid terve selle aja, kui mina praktikal olin.
[...]
Peale praktikat käisime mensas söömas. Kuna meil oli palju asju kaasas, käisime enne linna minekut ka kodust läbi.

Sõitsime natuke kaugemasse kanti ja käisime sellises kohas nagu Museum der Wahrnehmung. Päris huvitav oli. Näituse eesmärk oli näidata, et kõik näevad kõike erinevalt. Ei ole olemas ühte reaalsust ja ühte tõde. Nähtavat on võimalik moonutada ja näidata sellisena nagu vajalik on.

Kunstimuuseumi jõudsime aga jälle natuke liiga hilja, selle asemel läksime aga Murinseli kohvikusse. Muidu armas mõte ja arhitektuuriliselt väga põnev ehitis, aga oli aru saada, et see ei ole kohalikele meeldivaks ajaveetmiskohaks muutunud. Kahju natuke. Aga põnevaid kohvijooke pakuti vähemalt. :)

Seejärel käisime toidupoest läbi ja tulime kodu poole. Kodus tegime bruschettasid. Väga head tulid need välja! :D Vaatasime saksa versiooni saatest “Kes tahab saada mijonäriks?”. Päris huvitav oli. Põnev.

Seejärel oli aga aeg sättida väljaminekuks. Leidsime kõigepealt netist põneva 70ndate disko peo! Kõlab ju eriti toredalt? Kohale jõudes avastasime aga, et inimeste keskmine vanus sellel peol on 35 aastat. Mõtlesime, et see pole ikka päris meile ja liikusime kesklinna tagasi. Tee peal ristusid meie teed osaliselt kostümeeritud noortega, kes soovitasid meil sõita bussiga Univiertel’isse, seal pidavat olema suurem hulk peokohti. Nii, kuna buss tuli liiga pika aja pärast otsustasime paar peatust jala kõndida. Jõudsime ooperimajani isegi. Univiertel asub nimelt ülikoolist paar tänavat edasi ja seal on tõesti järjest palju klubisid/baare. Asutsimegi siis vist kohe esimesse sisse - Scheinbar. See oli täitsa tore koht. Meenutab vist kõige rohkem Shootersit, seal polnud aga isegi sellist pisikest tantsuplatsi, mis Shootersis on. Muusika oli hea, rääkisime juttu, muljetasime. Kuna see oli suhteliselt lähedal, jalutasime sealt koju. Koju jõudsime umbes poole 4 ajal. :)"

Need olid siis neljapäev ja reede Maria sõnade läbi. Laupäeva kohta ma ei viitsi aga hetkel pikalt pajatada :D Käisime Schlossbergil, mis oli mõnus jalutuskäik üpris kõrgele mäkke ja kuna ilm oli ilus, siis vaade sealt ülevalt oli ka lahe. Siis käisime muuseumis vaatamas näitust 'Moderne: Selbstmord der Kunst?'. Üldiselt jättis Graz mulle väga armsa linnakese mulje. Seal oli nii vanu hooneid kui ka väga futuristlike ehitisi (nagu näiteks: Kunsthaus- http://de.wikipedia.org/wiki/Kunsthaus_Graz või Murinsel- http://de.wikipedia.org/wiki/Grazer_Murinsel). Lahe kontrast :) Maria ühikas oli ka ülivahva. Palju siuksem hubasem ja ühikalikum kui meie oma. Korruse keskel oli ühisköök, kus oli mitu diivanit ja telekas. Kõik muud toad ja võimalused olid seal ka tasuta, mitte nagu meie ühikas. Näiteks läksime laupäeva õhtul ühte lahedasse ruumi, kus me suurelt etv seinale projetseerisime ja niiviisi Eesti Laulu vaadata saime.

Täna jõudsime siis Viini tagasi ja järgmise nädala kolmapäeval sõidame Haigiga Kieli ja siis hakkabki juba vaheaeg otsa saama. Täna mõistsin, et tulemas on kuues semester, mis on teooris viimane :) Oeh jah, aeg ikka lendab :)

Jooga, miitingud ja fooliummütsid :)

Kiire ja asjalik nädal on jäänud selja taha, niiet ma ei teagi kust alustada :)

Pühapäeval mõtlesime Lauraga, et võtame ennast lõpuks ometi kokku ja läheme sinna joogasse, kuhu ma olen juba ammu-ammu tahtnud minna. Tegemist ei ole tavalise joogaga, vaid hot-joogaga, mida tehakse ruumis, kus on 40 kraadi sooja. Hästi lahe koht on, sest seal käib kõik suhtlus väga isiklikult. Tunni alguses öeldakse näiteks, kes on uued ja soovitakse neile edu :D Kõige naljakam oli see, et õpetaja, kui ta tunni alguses uusi ette luges, ütles, et 'ohoo, meil on siin kaks Kadrit'. Selle peale jäi mul suu lahti ja otsisin kohe silmadega üles, kus see teine Kadri on, sest ilmselgelt oli ta ju eestlane :D No igatahes jah, lahe kokkusattumus. Kokkuvõttes oli see jooga ikka hulga raskem kui ma arvasin ja no pärast seda valutasid mu lihased mitu päeva :) Teisipäeval tarisin Haigi ka joogasse kaasa ja nüüd oleme seal paar korda veel käinud.

Esmaspäeval käisin siis esimest korda saadikuga kaasas OSCE kohtumisel. See oli selline väiksem, kus olid ainult Euroopa Liidu esindajad. Enne igat töögruppi ja OSCE miitigut on EL-i saadikute kokkusaamine, kus arutatakse samasid teemasid, mis hiljem näiteks alalises nõukogus arutlusele tulevad. Ühesõnaga lähevad Euroopa Liidu liikmesriigid ühiste seisukohtadega OSCE kohtumistele. Ka neljapäeval käisin huvi mõttes saadiku ja diplomaadiga kaasas, et ma umbes nendest süsteemidest aru saaksin. Homme lähen aga juba ise oma töögrupi Euroopa Liidu kohtumisele (minu töögrupp: Advisory Committee on Management and Finance meeting) ja ülehomme siis sama töögrupi ühisele OSCE kohtumisele. Huvitav tähelepanek, et kui kõik teised räägivad EL kohtumisel inglise keeles, siis prantsuse saadik räägib prantsuse keeles (kusjuures ilma tõlketa :D).
Pärast neljapäevast kohtumist Hofburgis, läksin esindusse kaasa ja mulle tehti kõik vajalikud emaili aadressid ja muud sarnased asjad. Pluss teoreetiliselt on mul lausa oma kabinet, kus ma võiksin käia.

Mis me siis siin veel teinud oleme. Neljapäeval käisime näiteks kelgutamas, mis oli nii supper mõnus, sest Eesti talv tuli meelde. Siin Viinis pole mu meelest kunagi nii 'palju' lund olnud, kui sellel aastal ja tore oli seda ära kasutada. Laura sõbranna ostis meile pepualused ja nii me neljakesi(Haik, Laura, see sõbranna ja mina) ühes pargis kelgutasimegi/peputasimegi. Niiet lõpuks ometi sain ka oma suusapüksid sellel talvel esimest korda kapist välja võetud ^^ Laupäeva hommikul käisime Haigiga aga hoopis ühes prantsuse söögikohas brunchimas, pärast mida mina raamatukokku läksin ja Haik ACTA vastasele demostratsioonile suundus. Kusjuures Haik pani ka ilusasti fooliumist mütsikese endale pähe ;) Eile õhtul, kui mul raamatukogu suleti ja teistel demostratsioon lõppes, läksime aga ühte mega lahedasse kohvikusse, kus oli hunnikute viisi lauamänge :)

Oeh jah, tegelt ma peaksin selle arvuti siin kinni keerama, sest teisipäeval on mul tulemas eksam, milleks ma kohe üldse ei viitsi õppida :) Aga no ilmselgelt peaksin ma seda tegema..niiet tsau-pakaa ja kõike head!

Energia

See on uskumatu, kuidas üks suuline eksam võib anda sellise adrenaliinilaksu, et korraks võiks joosta lausa valgusekiirususel. See tunne kestab muidugi ainult viis minutit, sest õigepea annab keha ikka jälle tunda, et öösel on magatud vaid kaks tundi, aga no siiski :)
Ühesõnaga jah, täna tegin ühe hiigelõudsa eksami ära :D Tegelt polnudki nii õudne ja professor oli jube sõbralik, aga ma tunnen end ise nagu mingi kahe aastane, sest ma tegelt tean kõike, aga lihtsalt saksa keel hüppab alt ära, et enam üldse midagi rääkida ei oska. Pole jälgegi mingist grammatikast või lausejärjekorrast. Kokkuvõttes sain aga kahe ja olen väga rahul. Kui me aga Haigiga koju jõudsime, siis vajusin ära ja tegin enda unetunde natuke tagasi. Liiga kaua aga magada ma ei saa, sest homme on järgmine eksam.

Kui adrenaliinilaksust rääkida, siis samat värki tundin ka eelmisel esmaspäeval kui tulin vestluselt. Sain sellise energiasüsti, et pärast tahtsin tükk aega ringi joosta, hüpata, veel joosta ja imekiiresti juttu vuristada. See tuleb üldiselt vist ikka siuksest suurest pingelangusest. Toona ma muidugi veel ei teadnud, et kas ma saan selle koha või mitte, aga kuna see kõik tundus nii põnev, siis elevil olin ikka. Nüüdseks aga tean, et järgmisel nädalal pean asuma tööle. Kusjuures selle tarbeks käisin ostmas täna endale pintsakut ja musti kingi on mul ka veel vaja, et ma ikka korralikult kõikide teiste 55 esindaja juurde sobiksin. Mu kohustus OSCE juures näeb siis umbes välja selline, et käin iga nädal OSCE eelarve töögrupi miitigutel ja hiljem kirjutan memo, et kes mis arvamusel oli, mis teemasid käsitleti jne. Umbes, et sakslased tahtsid seda ja venelased seda ja siis tekkis vaidlus jne... Ma usun et see avardab mu silmaringi täiega :) Esimesel korral tuleb aga õnneks saadik minuga kaasa, sest ega ma ju kohe ei tea, et mis maa esindaja see või teine vuntsiga onu on :) Et ma selle praktika saaksin, saadeti mu andmed välisministeeriumisse ja mulle tehti taustakontroll. Küllap jäädi aga mu taustaga siis rahule, sest koha ma sain :) Praegu ma rohkem selle kohta rääkida ei oskagi ning eks ma esmaspäeval saan pikemalt kõigest pajatada :)

Üldiselt on siin päevad tegusad olnud. Üleeelmisel reedel käisime väljas, mis oli nii mõnus vaheldus, sest ammu pole saanud hea muusika järgi tantsida ja siis vahepeal olen veel vaadanud esimest korda kõik sõrmuste isanda osad ära :) Jäin isegi ellu, kuigi need on minu jaoks ikka nats liiga õudsad. Pühapäeval käisin Meelisega Viini peal ringi, kes on stjuuard ja sai seekord 24 tundi Austrias veeta ja eile oli Maria siin, kes sõitis täna edasi Grazi praktikale. Vaheajast veel nii palju, et veebruari lõpus sõidame Haigiga viieks päevaks Kieli ja ka Eestisse piletid aprilliks on olemas :)

Just sain ka teada, et mul on võimalus suvel Serbiasse praktikale kandideerida. Ja ma peaksin selle täna otsustama, sest juba homme on vaja öelda kindel sõna :D põnev-põnev.

Nii, aga nüüd ma asun eksamiks õppima,
kallid paid!

Trillala

Aeg Viinis on hoopis midagi muud kui Aeg Eestis. Siin läheb ta vuhisedes mööda, mille tõttu ma ei ole tähelegi pannud, et olen juba poolteist nädalat olnud tagasi oma ühikas, oma siinses kodus. Esmaspäeval kui jõudsime, siis läksin kõikide oma kohvritega otse ülikooli ja nii see trall jälle peale hakkaski, ei antud aegagi, et harjuda, kohe oli vaja übungeid tegema hakata :) Ühelt poolt on see aja relatiivsus meeletult tore, sest mida kiiremini see aeg siin läheb, seda kiiremini tuleb aprill ja ma olen taas kodus. Teiselt poolt jõuavad kõik need tähtajad liiga kiiresti kohale (meie suures kalendris on väga tabavalt öeldud: Warning: Dates in calendar are closer than they appear!). Mnjah, ja nii ma peakski vist endale vaikselt aruandma, et eksamid on juba nädala pärast ukse ees. Püüan nii palju, kui suudan, kõik ilusasti ära teha, aga no eks näeb, kuidas see püüdmine välja kukub.

Kui nüüd veel siis mõnest uudisest rääkida, siis esmaspäeval lähen vestlusele Eesti OSCE (Organization for Security and Co-operation in Europe) esindusse siin Viinis. Saatsin oma CV ja kutsuti vestlusele. Tegemist oleks siis mitte tasustatud praktikaga, aga ma usun, et kasuks tuleks see mulle igal juhul. Niiet pöidlad pihku, äkki mul veab :)

Rohkem ma väga rääkida ei oskagi :) Tunnen, et sain Eestist vajalikku energiat ja nüüd on jälle jaksu, et edasi joosta, mis on hea! Enne oli mul vist üks jalg lühem ja nii ma jooksingi ringiratast, aga nüüd tundub kõik taas vinks-vonks olevat!