Esmaspäevad on õudsed

Mu pea sõna otses mõttes lihtsalt tossab otsas. Ma tean, et öeldakse, et naised räägivad palju, aga mul polnud enne õrna aimugi, et ikka KUI palju. Ma pole seda väidet kunagi väga tõsiselt võtnud, vaid pigem nagu eeldanud, et see on lihtsalt mingi meeste plära, aga nüüd kogen enda peal, et sellel ütlusel on siiski tõepõhi taga. Nagu ma kunagi mainisin, siis meil tööl pole väga palju naisi. On Ilse, kellega istun samas toas, ja siis kõrval toas on Clarissa. Esmaspäeviti on aga mu toas ka Barbara (ta ei tööta täiskoormusel, mistõttu on ta ainult ühel päeval nädalas büroos). No nii, jõuamegi siis nüüd selleni, miks esmaspäevad on õudsed. Terve esmaspäev käib nimelt minu toas siuke latatara, sest kõik kolm on väga jutukad. Küll räägitakse aiandusest,küll H&Mi sooduspakkumistest, küll  räägitakse taga erinevaid bosse, küll kirutakse firma sees mitte funktsioneerivaid valdkondi, küll räägitakse zumbast ja jõusaalist, küll räägitakse riietest ja kirbuturgudest ja nii edasi ja nii edasi. Kuskil kella viie paiku, kui Barbara ära läheb, jääb toas vaiksemaks ja ma tõmban sügavalt hinge. Naudin igat vaikuse piisku, sest saan lõpuks keskenduda tööle.

Ball

Postitan siis siia mõningad pildid ballist, kus käisime paar nädalat tagasi. Kuna unustasime fotoka garderoobi, siis palju pilte me kahjuks ei teinud ja needki, mis on tehtud, on tehtud moblaga. Ball leidis aset Hofburgi palees ja oli meeletult suurejooneline.