Õnnelik ja ehmunud!

Liebe Fr. Silm,

nochmals vielen Dank für das Gespräch am 27. November. Ich darf Ihnen nun mitteilen, dass Sie einen hervorragenden Eindruck hinterlassen haben und ich Ihnen daher gerne ein verbindliches Angebot zur Mitarbeit in XYZ unterbreiten möchte. Wenn Sie daran noch interessiert sind, würde ich gerne am Montag nachmittag mit Ihnen telefonisch über die Details sprechen. Sind Sie Montags erreichbar? Bitte um kurze Rückmeldung.

Vielen Dank und beste Grüße

Ikka Viin Viin Viin :)

Naljakas on mõelda, et kuus kuud ongi juba seljataga, ja Karlsruhele on öeldud head aega. Meie korteris ei ela enam mina, Liubov ja Victor, ega ka see brasiilia paar, vaid meid on vahetatud välja uute inimestega: egiptlane, kaks uut brasiillast ja uus ungarlane. Nüüd on nende kord minna vastu kuule põnevale kuule. Kui läksin sealt ära, siis ainuke asi, mis oskasin neile öelda, oli see, et tuleb nautida igat hetke, sest pool aastat möödub märkamatult kiiresti.

Nüüd olen jõudnud aga enda uute koju. Taas tagasi Viinis, aga seekord mitte enam üliõpilasena. Mind ootas siin armas korterike maailma parima inimesega ja ma pean ütlema, et päris hea on olla oma kodus ainuke perenaine :)

Kuigi viimasest sissekirjutusest on möödunud sajand, ei hakka ma siia tagant järgi enam kõike kirja panema. Jah - käisin kaks korda Itaalias, jah - reisisin ringi veel ka Saksamaal (isegi Oktoberfesti nägin ära), jah - sai lauldud mitmelgi õhtul karaooket ja jah - sai teiste praktikantidega pidutsetud, aga kuna neid kõike tegevusi oli liiga palju, siis kunagi kui kohtume võin näidata pilte :)

Nii lõppes meie projekt Fiducias edukalt:

Täitsa läbi aga see ei ole veel. Homsest hakkab suur tehnoloogia konverents Münchenis, kuhu tulevad kohale igasugused tarkvara arendajad, projektijuhid, süsteemi spetsialistid, IT managerid jne. Koverents lõppeb kolmapäeval ja viimases osas esitletakse meie projekti kui panganduse tulevikku. Kuna Victor, Liubov, Kiran ja Sebastian on Saksamaalt aga väga kaugel, siis pean mina meie tiimi esindama. Mul on ausalt öeldes natuke vesi ahjus, sest ma pean ligi viiesaja inimese ees seisma. Aga no ma hoian endale pöialt, et ma ei unustaks rääkimist päris ära ja pääseks ka kuidagi kokutamisest  :)

Nüüd aga soovin teile head ööd! Näeme 21.detsembril Eestis (otsisin nimelt piletid ära, tuleme Haigiga täpselt issi sünnipäevaks ja jääme kuni 5.jaanuarini)

Pildirida

Heihei!

Proovin siis nüüd taas rääkida natuke ka oma viimastest nädalatest. Kaks nädalat tagasi esmaspäeval käisime oma bossiga Volksbank Mittelhessenis. See pank on üks paljudest Fiducia klientidest ja me läksime sinna, et neile enda projekti tutvustada ja pankuritest rohkem teada saada. Koosolek oli väga asjalik ja meid võeti hästi vastu. Alati on tore saada positiivset tagasisidet, sest see motiveerib.

Pärast koosolekut sõitsime Heidelbergi, sest kõigil olid kõhud üpris tühjad. Päris mõnus on, kui boss teeb restoranis kõikidele välja :) :) (eriti sest see oli päris uhke itaalia restoran, kuhu me sattusime). Kuna olime juba Heidelbergis, otsustasime loomulikult ka seal natuke ringi jalutada. Ma olin selle otsuse üle õnnelik, eriti sest olin juba nii palju head Heidelbergist kuulnud. Ja tõesti, see oli väga armas linnake.

Kokkuvõttes kujunes nii välja, et terve esmaspäev oli nii öelda business trip. Karlsruhesse jõudsime tagasi suhteliselt hilja. See oli muidugi ka sellest tingitud, et Mittelhessen oli suht kaugel, pluss alguses oli mingi jama autode rentimisega. Kui esmaspäeval lõpuks koju jõudsin, ütles mulle Haik, et vaataksin ETV-d. See oli küll hea üllatus. Ma ei teadnud, et sellel aastal on Eesti taasiseseivuse puhul öölaulupidu ja ma olen nii õnnelik, et ma seda maha ei maganud. See oli lihtsalt suurepäraselt ilus.Olin oma voodis ja laulsin kaasa ning nii mõnigi laul tõi pisara silma. Uhke tunne oli olla. Kahju aga, et ma ei saanud seda tunnet siin kellegagi jagada.

Liigume siis aga esmaspäevalt edasi kolmapäeva peale. Meil oli nimelt punši õhtu. See on juba väikest sorti traditsiooniks saanud ning sellel nädalal oli tüdrukute kord kõike korraldada. Ega meil siin praktikantide seas väga tüdrukuid ei olegi. Karlsruhe on tuntud oma tehnika ülikooli pärast, pluss siin on palju IT firmasid, mille tõttu enamik Karlsruhe tudengitest on poisid ja ka praktikandid on enamasti kõik tarkvara arendajad (ehk siis poisid). Aga see selleks... kolmapäeval siis korraldasid tüdrukud punši õhtu, mis tähendas, et meie käisime poes ja ostsime vajalikud asjad, ning valmistasime pargis kogu joogi :) Tore õhtu oli.

Eelmisel nädalavahetusel käisime aga Frankfurdis. See oli taas üks reception weekendidest (sama põhimõtega üritus, mis oli Stuttgartis), kuhu võivad kõik AISECI praktikandid üle Saksamaa kohale tulla. Seekord oli meid 19, kellest 10 oli Karlsruhest (ehk siis meie gäng). Frankfurdis oli sellel nädalavahetusel muuseumifestival, mis oli väga lahe. Ülipalju inimesi, palju igasugust nänni, suur laada moodi asi, ja siis muidugi hilisõhtuni avatud muuseumid. Me jalutasime läbi kolm muuseumit :) Kahjuks ei vedanud meil aga eriti ilmaga, sest vihma kallas. Muidugi käisime ka pilvelõhkuja tipus, sest see on ju see, millepärast on Frankfurt tuntud.

 

 

Kui pühapäeval Frankfurdist koju jõudsime, olin aga suhteliselt väsinud. Kuid aeg ei küsi, kas ma olen väsinud või mitte, sest ka see nädal on läinud lennates ja väga tegusalt. Ühelt poolt praktikantide õhtused tegevused, teiselt poolt töö. Sellel nädalal käisime näiteks taaskord pangas. Seekord külastasime Volksbank Bühli, mis on silmapaistev just oma innovatiivsuse tõttu.

Siia lõppu ka natuke pilte Freiburgist, kus käisime ühel nädalavahetusel ammu-ammu. Ma pean ütlema, et siiamaani on see olnud kõige armsam Saksamaa linnake, kus ma käinud olen. Sellel linnal nimelt armsad pisikesed kanalid (Freiburgi hüütakse Saksamaa Veneetsiaks), kus inimesed suviti ennast jahutavad ja lapsed mängivad.

 

Nende piltidega nüüd ma ka lõpetan. Ilusat nädalavahetust!
Kadri

Tänane hommikusöök: brokoli-õunaomlett

Üle pika aja otsustasin jälle poes käia ja seekord ka midagi korraliku osta. Siiamaani olen harrastanud issi-toitmisharjumusi (tööl korralik soe toit, õhtuti/nädalavahetusti porgandid-banaanid :-D), aga seekord mõtlesin, et valmistan midagi kasulikku ja asjalikku. Enne poodi minekut kirjutasin endale üles hulga tervislikke retsepte ja tegin korraliku nimekirja, ning siis asusin teele, et kõik värgid ka päriselt ostukorvi panna. Poest tulin koju kolme kotiga (nüüd saan aru, miks meest on vaja, kolm suurt kotti koju tassida pole naljaasi :D :D). Kogu selle ettevõtmise jooksul panin tähele, et tervislikult toitumine on suhteliselt kallis lõbu. Kõik minu puuviljad-juurviljad-jamuukraam läks kokku 40 eurot. Eks nüüd näeb, kauaks sellest ka tegelikult jagub. Aga jah, nüüd on igatahes paariks päevaks muretu. Kokkuvõttes pean ma aga mainima, et ma olen päris kohe õnnelik, et selle asja käsile võtsin, sest minu retseptid kordusid pidevalt. Oli juba viimane aeg avastada uusi maitseelamusi!

Natuke tööst

Hei,
mõtlesin et võtan ennast kokku ja proovin jälle miskit siia kirjutada. Üldiselt lähevad päevad ikka nii kiiresti, et kui ühel hetkel koju jõuan, siis väga midagi teha ei jõuagi.

Tööl läheb mul kenasti. Vahel on aga natuke raske. Mitte isegi sellepärast, et töö oleks raske, vaid eelkõige sellepärast, et erinevatel inimestel on asjadest väga erinevad arvamused. Meeskonnatöö pole kerge, sest töötamine tiimis tähendab seda, et nii mõnigi kord tuleb suruda iseenda ego alla. Tuleb õppida hoidma õigetel hetkedel suu kinni ja õigetel hetkedel vaidlema, ning mis kõige tähtsam, tuleb õppida mitte kõike isiklikult võtma. Asi pole ju tegelikult sinus vaid selles idees, mida sa proovid läbi suruda. Jah, tuleb osata teha koostööd... Vahel tekivad siiski isiklikud kokkupõrked või minu puhul on vist pigem see, et võtan kõike liiga tõsiselt. Eelmisel neljapäeval näiteks, kui me tegime kolmekesi (mina, Liubov ja Sebastian) taas ajurünnakut, olin veendunud, et minu idee on parem. Mida rohkem proovisin seda aga seletada, seda rohkem rünnatult ja nurka surutult ma ennast tundsin. Ühel hetkel oli vaidlus juba nii suureks kasvanud, et ainuke asi, mis aitas, oli võtta korraks paus ja minna jalutama. Oli vaja lihtsalt natuke olla eemal ja mõista, et asi ei ole ju tegelikult elu ja surma peale. Paar pisarat hiljem suutsin maha rahuneda ja tagant järgi võin öelda, et õpisin jälle midagi uut iseenda kohta :D

Mida ma veel olen õppinud olen, on julgus. Meil on igal nädalal kaks-kolm koosolekut täiesti võõraste inimestega, kus peame pidevalt ennast tutvustama, enda projekti esitlema, intervjuusid tegema, et tagasisidet saada, ennast müüma jne. Kuna meid on tiimis piisavalt vähe, siis pole võimalik olla hall hiireke. Et aga üldse neid koosolekuid saada, tuleb lihtsalt julgelt suvalistele inimestele helistada või meile saata. Pole aega pikalt kaaluda ja muretseda...lihtsalt telefon kätte ja "Tere me oleme need ja need, kuulsime, et Te tegelete selle ja sellega, millal teil oleks aega".

Ka täna oli meil väga oluline koosolek. Natuke olin siiski enne seda närvis, sest ei osanud sellest koosolekust midagi oodata. Ma ei teadnud täpselt, mis meid ees ootab. Ja kuna meie juhendajat hetkel pole ka, siis peame ise kõige eest vastutama.

Nagu ma vist juba mingis postituses mainisin, oleme me üldiselt iseenda bossid. Arvatavasti mitte kunagi elus (või vähemalt mitte lähitulevikus) ei ole mul enam sellist vabadust nagu praegu. Põhimõtteliselt võime teha kõike mida tahame, saame mõelda nii kreisisid mõtteid kui tahame ning keegi ei mõista meid hukka. Selline vabadus pole aga alati kerge. Kui keegi ütleb, et sa võid mõelda ja teha, mida iganes sa soovid, siis kohe nagu ei oskagi midagi mõelda või öelda. Olen avastanud, et inimesel on imepärane võime luua iseendale pidevalt piiranguid, mis on tegelikult ju väga tobe. Ikka ja jälle mõeldake, et ei-ei see pole võimalik, või proovitakse otsida mingeid sarnasusi juba olemasolevaga. Eks ka meie tiim rabeleb sellega, et kuidas luua midagi innovatiivset ja uut ning mitte seada endale piiranguid. Traditsioonilise juhtimise kohaselt teevad juhid otsuseid ja töötajad viivad need ellu, aga meil on ainulaadne võimalus teha kõike ise. Mul on aga tunne, et inimene vahel ei oska olla vaba :)

Mis siis veel tööst rääkida. Ahjaa, puutusime kokku tõsiasjaga, et Saksamaal ei mõisteta nalja. Nimelt on meie projektil facebookis lehekülg, või õigemini oli facebookis lehekülg, kus postitasime iga päev mingi pildi või tsitaadi, mis meie tegevust ja projekti natuke propageeriks/tutvustaks. Ühel päeval saime aga teada, et peame oma lehekülje sulgema, sest selle sisuga on mingeid probleeme. Hiljem selgus, et üks pilt, mille panime pool naljaga üles (öeldes et me võtame meie tiimis uinakuid (power-nape) väga tõsiselt, sest parimad ideed tulevad unes), osutus problemaatiliseks. Väikesest pildist tuli nii palju jama, sest kellegi meelest tekitame me enda firmast vale kuvandi, kus töötajad magavad ja ei pööra piisavalt rõhku ohutusele (mis siis kui pildil olevad arvutid kukuvad pikali, samal ajal kui me magame ;) )

Nüüd on asi nii kaugel, et meie boss ütles marketingu osakonnale, et kui nad pole millegagi rahul, siis nad peaksid andma täpse juhendi, kuidas peaks siis meie firma ennast sotsiaalmeedias esindama. Kuu aja pärast on koosolek ja eks siis selgub, mis edasi saab :)

Aga olgu nii, nüüd vist aitab tööjutust kah, sest ega me ju ei tööta siin ainult. Ilmad on viimasel ajal läinud väga suviseks. Võibolla isegi liiga suviseks. Eelmisel nädalal oli kõvasti üle kolmekümne kraadi, mille tõttu otsustasime laupäeval minna paari teise praktikandiga järve juurde. Sõitsime rongiga üsna pika maa ning siis kõndisime veel otsa 4km. Kuna päike paistis aga lagipähe (ja kraade oli päikse käes kindlasti üle 40), hakkas mul tee peal üsna paha. Täitsa kohe minestamistunne tuli, õnneks oli meil vett ja teised hoolitsesid mu eest. Kohe kui jõudsime aga järveni, läksin otsejoones vette. See oli väga jahutav :)

Tagasiteel järve juurest

Tee ääres oli ploomipuu

Aga olgu  nii, tänaseks jälle aitab :)
Ilusat neljapäeva õhtut!
Kadri

Stuttgart ja Berliin ja Eesti ja muu

Kuna möödunud on juba üle kuu, siis püüan kuidagi siia mingisuguse kokkuvõtte tekitada. Eriti vist kirjutada ei oskagi, nii et püüan seda piltidega kompenseerida.

Ammu ammu ühel nädalavahetusel käisime Stuttgartis ja meil oli väga tore.

Tegu oli siis AIESECi üritusega, kus Stuttgarti Local Comitee tutvustas nii öelda enda linna. Sellised "reception week´id" toimuvad igal pool ja kõik praktikandid üle Saksamaa ning AIESECi liikmed võivad alati sellistest üritustest osa võtta.














Me asusime Karlsruhest viiekesi teele (neli mu tiimist ja üks tuneesia poiss, kelle perekonnanimi on muide Kadri [nii lahe mu meelest :P]).

Kiran, Victor, Amine, Liubov

Kui kohale jõudsime, siis olid umbes 20 teist praktikanti üle kogu Saksamaa ka juba Stuttgartis. See on uskumatu, kui palju on huvitavaid inimesi. Inimesi oli Kanadast, Mehikost, Columbiast, Brasiiliast, Indiast, Nigeeriast, Ugandast, Venemaalt ja kindlasti kuskilt veel, mis mulle hetkel pähe ei karga.

Olen meeletult vaimustatud AIESECist ja sellest mentaliteedist, mis selles organisatsioonis valitseb. Palju lahedaid traditsioonid (tantsud ja hüüded) ning inimesed on väga avatud! Siin tantsime näiteks Mumbai AIESECi tantsu :D

Üks asi, mida ma kindlasti kõikidel teha soovitan, kes Stuttgartisse lähevad, on külastada Mercedese muuseumi. No see oli ikka vägev. Olime seal peaaegu neli tundi ja mul polnud kordagi igav, kuigi ma olen üpris autovõõras inimene.

Sellised üritused nagu see Stuttgarti külastamine on väga vahvad, sest niiviisi õpib igasuguseid inimesi tundma. Näiteks tutvusin seal ühe hinduga, kes oli kuus nädalat Eestis olnud ja kellele oli Tartu väga sügavat muljet avaldanud. Kuigi ta viidi Räpinas politsei jaoskonda ainult sellepärast, et tal on tumedam nahk (ja naabrivalve arvas, et äkki ta on passita üle piiri tulnud) ja kuigi eesti kliima on talle ilmselgelt liiga külm, meeldis talle kogu see kogemus siiski väga. Ka paar nädalat tagasi läks ta Eestisse, et külastada inimesi, kes talle kalliks olid saanud. Me saime kohe jutule, sest ma pole mitte kunagi enne kohanud kedagi Indiast, kes teaks midagi Eestist. Väga tore inimene oli, mille tõttu käisin tal ka eelmisel nädalavahetusel Stuttgartis külas. Ühesõnaga jah tänu sellistele üritustele, leiab toredaid inimesi üle kogu maa.

Siin siis paar pilti eelmisest nädalavahetusest, kui uuesti Stuttgartisse läksin. Jalutasime korra ka Esslingust läbi, mis on üks üliarmas pisike külake. Armusin sellesse silmapilkselt. See on kohe Stuttgarti kõrval, aga on oma olemuselt palju kodusem.

Vot nii, nädal pärast Stuttgarti nädalavahetust, külastasime Berliini. Taaskord oli tore nädalavahetus. Loomulikult on Berliin liiga suur, et kõike seal näha ja vaadata, aga tore oli siiski.

Osake meie tiimist meie hotelli taustal Berliinis.

Nende kolme päeva jooksul külastasime vist kõiki siukseid olulisi vaatamisväärsusi nagu parlament, ...

..., juutide mälestusmärk,...

..., Brandenburgi väravad, ...

 

 ... ja Berliini müür.

 

Lisaks tüüpilistele turistikatele oli meil ka lahe alternatiiv-linnatuur. Nägime erinevaid tänavakunste, uurisime grafitite tagamaid jne.

Nädal pärast Berliini olin omadega juba Eestis. Naljakas mõelda, et see oli juba kuu aega tagasi. Olin küll ainult kolm päeva, aga need päevad andsid mulle nii palju energiat. Sai mõnusalt pere kallistatud, jaanipäeva peetud, skuutriga sõidetud :) Siinkohal soovin öelda suursuur aitäh mu maailma parimale perele.

Mis siis veel. Üldiselt on siin Karlsruhes tore. Isegi kui me ringi ei reisi, on palju tegemist. Kuna ilmad on ilusad, siis oleme käinud parkides, teinud piknike, käinud ujumas, teinud koos süüa ja nii edasi :)

Ja no loomulikult on hulga igasuguseid pidusid ja väljaskäimisi.

Need eelmised kaks pilti on tehtud selliselt ürituselt nagu "Globale village", kus oli erinevaid AESECi inimesi, kes siis kõik enda kultuuri ja riiki tutvustasid. Seal oli palju erinevate maade toite ja sööke, mis oli väga põnev :)

No nii, mis siis veel. Ahh jaa.. meil on kodus rotid. Jube! Reede hommikul kui kööki läksin, siis keegi oli minu porgandeid söönud ja prügikastis sobranud, ning rotipabulad vihjasid selgelt, kes see keegi võis olla. Kui leidsin nädala alguses mingid kahtlased pabulad vannitoa vaibalt, siis ei osanud kohe nagu asja tõsiselt võttagi. Aga no porgandisöömine oli küll liig mis liig. Ei teagi nüüd kohe, et mis me peaksime tegema. Jama on selles, et kuna see korter, kus elan, on nagu läbikäigu korter, siis keegi ei hoia siin väga korda. Viimase aasta jooksul on siin elanud rohkem kui kümme praktikanti, mis tähendab seda, et kapid on täis igasugust pahna, mis hetkel mitte kellelegi ei kuulu. Jamh.. selle tõttu on siin suht räpane. Eks vist midagi muud ei aitagi, kui see, et ühel päeval peaksin mobiliseerima terve meie korteri ja võtma ette ühise kevadpuhastuse.

Aga olgu... arvan, et selleks korraks on taas jälle kõik. Ma ei oska arvata, millal järgmine kord kirjutan, sest ilmselgelt ei ole ma selles väga järjepidev. Seniks aga soovin teile kõigile mõnusat suve jätku!