Nats lõbusam :)

Ma võin vahel olla ikka nii uinamuina...Ma ei tea, kas see tuleb sellest, et mul on tuhanded mõtted peas, mida kõike veel teha tuleb, või ma olengi uinamuina ja unustan oma asju igalepoole. No igaljuhul asun asja juurde. Ärkasin täna hommikul nagu alati kell 6.30, panin ennast nagu alati soojalt riidesse, sõin hommikuputru nagu alati metroos ja jõudsin kooli nagu alati kell kaheksa. Kooli minnes oli mul seljas pluus, pusa ja jope :) Vot nii... Kui kell lõi aga kaks ja mu viimane tund lõppes, hakkasin ma paha aimamata oma toolileenilt enda riiete järele kahmama, et end taas soojalt sisse pakkida enne kui ma taas külma märga õue lähen. Selgus aga tõsiasi, et mul polnudki midagi selga panna. Toolil polnud ei mu pusa ega ka jopet. No mis siis ikka, käisin kõik kohad läbi, kus mul täna midagi oli olnud, ja tükk tükk haaval leidsin ka endale kuuluvad riietusesemed. Jope oli programeerimisklassi jäänud ja pusa olin juba pärast esimest tundi maha jätnud, sest selle leidsin enda loengusaalist... Tegemist oli ühesõnaga õnneliku õnnetusega, sest ma leidsin kõik puuduva vähemalt üles, mitte nagu mu pinali puhul, mille asukohta ma eelmisel nädalal ei suutnudki tuvastada.

Nii nüüd siis nats koolist...Eelmine postitus oli nats melanhoolne, aga no igaljuhul olen ma jälle maha rahunenud. Järgmisel nädalal on mul taas analüüsis töö ja no selle pean ma igaljuhul vähemalt viis punkti saama, siis pole veel kõik päris mokas. Eelmise töö kohta veel nii palju, et 80 protsendil ebaõnnestus see, täpselt nagu minulgi, mis näitab, et asi on ikka tegelt ka suht raske... Teadmine, et teistel ei lähe ka hästi, loomulikult ei ole mingi vabandus, aga samas see natuke kuidagi lohutab, sest järelikult pole asi selles, et ma olen täiesti kuu pealt kukkunud...mnjah...

Teate mis...mul ronib ikka üks väike kadedus-uss sees küll. Kade olen teie ilusa pehme lume ja lumememmede ja talve pärast, samal ajal kui meil siin on märg lögane sügis. Iseenesest mul pole sügise vastu midagi ja ta meeldib mulle isegi väga...eriti kui paistab päike ja kui lehed sahisevad jalge all ja kui kõik on nii värviline, aga no see lõputu vihmvihmvihm ja suur tuul ei lähe mulle küll kuidagi peale. Õnneks on juba järgmisest nädalast igalpool jõululaadad avatud, mis ehk korvab selle vastiku ilma ja toob siiski ka siia Viini talvemeeleolu... No eks näis...

Avastanud olen veel ka ühe õnneliku tõsiasja... Aeg läheb ääretult kiiresti ja selle üle on mul ainult hea meel, sest see tähendab seda, et varsti saan ka mina olla paksu lumega Eestis ja näha kõiki oma kalleid inimesi :)