Alles nüüd saan ma mahti, et anda endast märku, kuigi ega ka praegu suurepärane aeg pole (kell on juba pool kolm öösel). Põhjus, miks ma kohe ei kirjutanud, oli ikka ja jälle see tore nett, mille ma alles täna hommikul lõpuks siis sain :D no aga pole hullu, vähemalt on ta nüüd olemas ja mul ei kulunud päris kuu aega nagu eelmisel aastal, et välimaailmaga kontakt luua...
igatahes ma jõudsin kohale, jõudsin Viini, kus ilm on imeilus :)
Reis kulges täitsa hästi. Reede õhtul jõudisme Riiga, kus me jäime ööbima uute, 2010 aastal valminud, Tallinki hotelli... Oi see oli alles uhke (ja kallis). Voodi oli nii pehme ja hommikusöök rikkalik, magustoidud suurepärased. Laupäev oli meil seevastu aga pikk sõidupäev. Alguses mõtlesime, et sõidame Varssavi, aga kuidagi oli Urmasel hoog sees, nii et me sõitsime 200 km edasi, jõudes õhtul Katowice´i, kus me keerasime esimesse hotelli sisse, et siis õhtul magama heita. See oli juba selline tüüpilisem ööbimispaik, mida mina olen harjunud nägema. Kõik oli nagu olemas, aga mitte midagi erilist. Kuna me olime laupäeval nii tublid olnud, võtsime endale pühapäeval rahulikult aega. Näiteks olime Brno´s lausa paar tundi linna peal, sõime mõnusalt ja vaatasime lihtsalt ringi. Üleüldse, mida Viini poole jõuda, seda ilusamaks ja huvitavamaks läheb maastik ning loodus. Mnjaa- need mäed, need mäed :)
Nojah ja siis pühapäeval õhtu seitsme paiku jõudsimegi kohale. Kõigepealt tõime kõik minu asjad minu ühikasse (oi jah, neid asju oli ikka paaaallju), siis viisime Laurale tema kolinad, siis otsisime üles Alfi ja Urmase apartmenti ning lõpuks läksime õhtusse linna endale restorani otsima... kui ma pärast korraliku rooga viimase bussiga öösel koju jõudsin ja oma asju lahti pakkima hakkasin, avastasin ma toreda tõsiasja. Mu külmkapp hallitab... nagu HALLITAB... mida värki.. ma isegi ei teadnud, et see võimalik on. Ja nüüd kui ma siis tahtsin oma kaasavõetud toidukraami külma panna, leidsin enda eest selle suure haisva õuduse...ma olen siiamaani selle puhastamisest kõrvale püüdnud hiilida, aga homme ma hakkan koristama ja pesema. Ma tõesti loodan, et suudan nendest bakteritest kuidagi jagu saada. No igatahes kui ma selle jubeduse avastasin, siis helistasn kohe Marekule ning kõige pakilisemad asjad viisin ma pühapäeva öösel juba Mareku külmkappi.
Viimased kaks päeva on läinud märkamatult kiiresti. Nii täna kui ka eile saime hommikul kõigepealt Alfiga kokku, et siis tema igasuguseid asjaajamisi ajada, ja õhtuti oleme käinud Alfi-Urmase-Lauraga uhketes restoranides maitsvat õhtusööki ja veini nautimas. Täna hüppasime ka muuseumist läbi, kus võis näha Gustav Klimti Beethoveni friisi. Mulle Klimti stiil meeldib väga, aga kahjuks peale selle friisi, selles konkreetses muuseumis miskit muud vaadata polnudki.
Vot nii on lood...Nüüd on mul aga aeg tuttu minna, kell on kolm ja uni suur.
Suured kallid ja paid teile sinna Eestisse, kolme kuu pärast juba näeme...
Muahh
lõpuks ometi! :-) Tead, suvega jõudsin nii ära harjuda, et kogu aeg teadsin, kus ja millega sa tegeled, et nüüd võtab aega harjumine sinu taas iseseisvumisega. Saan aru, et hetkel on teil seal päris palju tegemist ja huvitav ka. Tore. Head võitlemist hallitusega ja peatse jällelugemiseni. Kallid.
ReplyDeleteMSNis ei vasta ega midagi.... :O
ReplyDeleteRontsik, ma olin Poolas sellel hetkel, kui sa msnis mu poole pöördusid... ei saanud aga sellel hetkel enam vastata :)
ReplyDeleteEmme, tead mis ma igatsen ka ikka kodu ja harjumine võtab tõesti aega, aga õnneks läheb kolm kuud kiiresti