Hall

See on täiesti uskumatu, kuidas terve Viin on juba viimased nädalad halli vaibaga kaetud. Ei ühtegi pilvetutti, ei ühtegi päikesekiirt. Kogu see ilm mõjub natuke laastavalt, eriti minusugusele emotsionaalsele inimesele. Esmaspäeva hommikul üle pika aja kui läksin kooli, nägin päikest ja jõudsin juba rõõmustada. Tundsin, et seda oligi mul vaja, seda, et mu põski paitaks soe valgus. Nimelt on minus väikest sorti masendus hoogu võtmas ja no päike toob ju endaga alati kaasa helgemad mõtted. Seda rõõmu ei jätkunud aga kauaks, sest pärast esmaspäeva, pole ma päikest enam jälle näinud ja taas on ilmataat suure halli koti Viini kohale tõmmanud.

See on naljakas, kuidas vähemalt üks kord semestris tekib tunne, et no mille jaoks ma endale nii raske tee pidin valima. Tekib tahtmine kõik nurka visata ja alla anda. Lihtsalt kopa viskab ette, kui proovid ja proovid, aga ei saa hakkama, ehk siis minu parimast ei piisa. Ja no hetkel on küll selline tunne, et kui kunagi bakaga hakkama saan, siis ei taha enam iial oma elus õppida. Ma tean aga nüüdseks juba väga hästi, et ka see meeleolu läheb mööda ja õigepea hakkab jälle päike paistma ning siis ei tundu enam kõik nii hall.

Viimasest sissekandest on taas väga palju aega möödas, kuid sellegi poolest mõtlesin, et räägin natuke siis ka sellest "Probenwochenende"st, mis kaks nädalat tagasi oli. Hakkasime juba laupäeva varahommikul bussiga Viinist sõitma ja kolme tunni pärast jõudsime sellisesse kohta nagu Kaltenberg. See nimi sobib mu meelest sellele kohale hästi. Esiteks, sest seal oli tõesti oma kümme kraadi külmem kui Viinis ja teiseks, sest see külake oli mäe otsas. Küla ise oma kuuesaja elanikuga oli imepisike. Seal oli üks kool (kus me tegime proove), üks külalistemaja (kus me ööbisime), üks restoran (kus me sõime), üks kirik, üks surnuaed, üks tuletõrjemaja ja nii edasi.
Üldiselt läks see nädalavahetus tõesti ainult lauldes. Nii laupäeval kui ka pühapäeval olid meil hommikust õhtuni proovid. Aga kuna iga pooleteist tunni tagant oli väike paus, siis see polnudki üldse nii väsitav nagu ma oleks arvanud. Laupäeva õhtul läksime Haigiga veel natuke jalutama ka, et imeilusat vaadet nautida. Kaua me aga väljas ei olnud, sest külm hakkas näpistama.





Mis siis veel...
Ka siin Austrias on analoogne lehekülg nagu cherry.ee, kus on nii mõnigi kord väga head pakkumised. Haik avastas selle ja tegi mulle eelmisel laupäeval üllatuse. Ta viis mind Rathausi all olevasse restorani, kus me saime rikkalikku hommikusööki nautida. Oo kui maitsev see oli ja kui esteetiliselt ilus see toit välja nägi, isegi siis kui tegemist oli vaid müsli ning võileibadega. Olime seal kaks tundi ja lasime heal maitsta. Pärast seda saime Lauraga kokku ja läksime kaasa kirbuturule, kust tema alati edukalt igasuguseid uhkeid asju odavalt endale soetada suudab. Minul viskas aga silmade eest kirjuks, sest seal on tõesti väga palju igasugust kraami. Mul õnnestus aga leida korralikud ecco jalanõud. Need olid küll kasutatud aga 15 euroga oli see saak mu meelest küll hea :)
Laupäeva õhtul helistas mulle siis Kersti ja palus last hoida, mille tõttu ma pühapäeval kell kaksteist suundusingi tööpostile. Seekord ei olnud siis õhtune hoidmine, vaid olin seal kella kaheteistkümnest poole kuueni. Oeh, siuke lapsehoid on palju väsitavam :D Ma märkan, et olen ikka vanaks jäänud, sest poolteist tundi järjest padjasõda mängida pole üldse naljaasi. Lõpuks kui ma endale haava otsaette sain, oli poiss nõus vaherahu tegema ja midagi muud mängima :P

Ma ei teagi kas põhjus on selles, et ma pühapäeval Kristoferi hoidmas käisin, kes oli natuke tõbine, või selles, et ma esmaspäevase päikse tõttu end õhukesemalt riidesse panin, aga fakt on see, et sügisene külmetus on ka mind rajalt maha võtnud. Viimase paari päevaga on nohu nii suureks läinud ja kurk kibedaks muutunud, et kohe mingit tahtmist pole kodust välja astuda. Üheltpoolt on kohe kahju, sest ma olen juba mitu päeva tahtnud joogasse minna, aga sellise enesetunde tõttu olen selle pidevalt edasi lükanud. Aga eks ma püüa juua siin meega teed ja teha inhalatsiooni, et õigepea jälle terveks saaksin.

Tegemistest oleks tegelikult veelgi rääkida, aga ma arvan, et hetkel heidan hoopis voodisse ja magan paar tunnikest. Äkki siis on õhtul energiat, et edasi õppida!
Peadse kirjutamiseni!