Vastlapäeva teisipäev oli mul väsitav päev. Tundsin ennast nagu tööinimene. Ärkasin hommikul ülesse ja läksin kella kümneks koosolekule, mis kestis kolm tundi. Nagu ikka, suudetakse rääkida meeletult palju mitte millestki. Itaalia delekatsiooni naine, kes mu kõrvale istus, ütles ka, et täna tuleb arvatavasti igav koosolek ja eks tal oli natuke õigus ka. Esimesed kaks tundi suudan ma veel jälgida, aga mingil hetkel, kui kogu jutt ennast juba kordama hakkab, kaotan ka mina konsentratsiooni. Kohati on mul tunne, et inimesed, kes seal uhketes ruumides 'tähtsat' asja ajavad, saavad ise ka aru, kui koomiline kogu see situatsioon on: arutatakse seda, mida tulevikus arutama peaks, aga ühtegi kokkulepet/otsust ei tehta. Kui kell üks mu koosolek lõppes, käisin korra raamatukogus, et võtta paar raamatut, siis läksin Mensasse lõunat sööma ja siis kiirustasin kontorisse/esindusse. Kuna saadikul ja diplomaadil olid samal ajal teised koosolekud/kohtumised, pidin ma minema majandus-ja keskkonnakomitee EL koordinatsioonile. Sellel komiteel ma tavaliselt ei käi, ja seetõttu läksingi enne esindusest läbi, et eelnevalt kõik vajalikud paberid läbi lugeda. Kui kõik loetud, suundusin kiirustades tagasi Hofburgi järgmisele koosolekule., mis seekord oli tõesti igav. Vaieldi kaks tundi EL speaking points'ide sõnastuse üle. Stiilis kas: 'we can discuss at later stage, how...' või 'we are ready to discuss at later stage, how...'. Pärast seda koosolekut sain lõpuks ometi koju minna, enne seda käisin aga ka pagarist läbi, et osta vastlakuklite austria analooge (need on meie mõistes nagu moosipallid). Kodus oleksin ma hea meelega kohe voodisse kukkunud, aga kahjuks ei saanud ma seda endale lubada. Tegime Haigiga süüa, panime pesu ja praktiliselt kohe pärast söömist pidingi juba taas tööle minema. Seekord aga last hoidma. Kui olin kell kümme lõpuks Kristoferi magama pannud, asusin memosid kirjutama. Kell 12 tuli Kersti koju ja siis sain ka mina koju minna. Astudes kolmveerand üks lõpuks enda ühikauksest sisse olin täitsa läbi. Algselt oli mul plaan, et kirjutan oma memod, enne kui ma magama lähen, veel valmis, aga ma lihtsalt ei suutnud enda silmi lahti hoida, pluss kuna meie eilne hommikune äratus oli 5.45, siis saime nagunii ainult viis tundi magada.
Lend Hamburgi läks sujuvalt, ainult et Hamburgi lennujaamas avastasin ebameeldiva uudise, et olin oma läpaka laadja ühe jubina maha unustanud. Kuna mu läpaka aku kaua vastu ei pea, ei saanud ma ka lennujaamas oma memosid kirjutada. See on täiesti uskumatu, kui sõltuv ma ikka oma sülearvutist olen. Tundsin, et kolm tundi, mis ma lennujaamas ootama pidin, läksid täitsa raisku, sest ma ei saanud midagi tarka teha. Kokkuvõttes lahenes kõik ikkagi ära. Kirjutasin oma memod valmis Haigi vanaema juures külas, mis oli küll paras stressakas üritus, sest tegemist oli siiski võõra arvuti ja võõraste programmidega, aga no pole hullu :)
Vot nii :) nüüd aga peaksin vaikselt lõpetama, sest lapsed tulevad koju ja siis kaob kogu rahu ja vaikus :)
Kallid-paid!
No comments:
Post a Comment