Puhkus puhatud, tagasi Austria pinnal

Eestis olek annab mulle energiat. Olla perega, näha sõpru, vaadata telekat ja süüa ennast šokolaadiks - jah see mulle meeldib. Nagu ikka on imelik ja veidi kurb lahkuda, aga ma tean, et varsti olen jälle tagasi ja siis loodetavasti juba kraadi võrra rikkam. See semester tõotab tulla põnev, teistsugune ja täis eneseületusi. Pean saama ise hakkama :) Aga ma tean, et mulle on seda vaja ja ma usun, et saan ka hakkama.

Lend läks kiiresti. Kella viiest hommikul Eestis sai märkamatult natuke rohkem Austrias. Jõudes Viini tekivad alguses alati need samad tuttavad tunded, kuidas kõik on justkui teistmoodi (täitsa tulnuka tunne on). Austerlastel on austerlaste näod. Keeleks kõlab saksa keel. Ja kõik see muu sigri-migri. Viin on kirju ja hektiline ja ikkagi suurlinn. Võibolla panin ma seda tähele, sest olin väga unine (lend läks ju ikkagi juba kell viis), aga võibolla, sest siin ongi teine tempo kui Eestis. Igatahes hõljusin ma eile terve päeva nagu mingis mullis ja tegelesin vaikselt keskkonna muutusega. Kui Laura juurest tulin (muide, ta elamine on väga lahe), siis ekslesin lihtsalt pea pilvedes kesklinnas. Ei leidnud õiget otseteed kooli. Aga ju mulle oligi vist seda ekslemist sisseelamiseks vaja. Õhtul ülikoolist väljudes sattusime kohe mingile festivalile, kus otsustasime ühed õlled/siidrid juua. Jah- siin on pidevalt miskit teoksil. Kaua me sinna aga ei jäänud ja kell kümme oli juba tekk-padi!

Ootan juba huviga seda, kuidas ma ennast vaikselt uute kohta sisse kolima hakkan ja seal enda toa koduseks teen. Huvitav tuleb see uue-korteri-ja-uute-inimestega-kooselu-kogemus. Need kaks sakslast on seal juba aastaid elanud ja  mul on seetõttu natuke nagu sissetungija tunne. Eile viisime esimesed asjad autoga juba sinna ja täna viisin kolm suurt kotti veel. Aga kuna asju on kogunenud ikka meeletult, siis tuleb veel paar-kolm korda kohvriga uute korterisse minna ja asju vedada. Pean ütlema, et ma tundsin ennast sealses toas päris hästi ja vaikselt pilte seintele pannes läks see koht isegi hubaseks. Kui aga ühel hetkel üks korterikaaslastest paari sõbraga koju tuli ja nad jalkat vaatama hakkasid, ei julgenud ma ei istuda ega astuda :D Ma ei tundnud ennast väga mugavalt ja tulin sealt kohe tulema :-D Praegu olen olnud ühikas ja järgnevad paar nädalat, kui Haik veel siin on, olengi arvatavasti rohkem siin. Samm sammult pean hakkama nende  nädalate jooksul aga võõrutusraviga tegelema ja tasakesi enda elamise ja kodutunded teisse kohta viima. Tegelt olen ma aga õnnelik, et siit ühikast ära saan. Tõdesime Haigiga mõlemad, et kolm aastat oli piir.

Kodustele palju kallisid!
Olge tublid!