Vale jalaga algus

Täna ärkasin täiesti vale jalaga voodist ülesse, sest magasin sisse. Magasin sisse eksamile, milleks viimasel nädalal olen nii palju õpinud, et pole siia jõudnud kirjutada. Magasin sisse, sest liiga mitmel päeval olen magama läinud liiga hilja.Olin kuri ja tujust ära terve hommikupooliku ja proovisin välja mõelda plaani, et mis nüüd edasi. Et mis eksamid ja mis järjekorras neid teha nüüd tuleks. Õnneks on see sama eksam kuu aja pärast uuesti, niiet väga hull ei ole.Aga siiski...mu plaan läks sassi ja see on demotiveeriv.

Natuke rõõmsamal noodil. Maailma tublim Haik tegi eile oma baka presentatsiooni ära. Niiet teoreetiliselt on ta omadega valmis. Natuke peab ta vist veel oma bakatööd täiendma, aga üldiselt on tal kõigega finiito. Ülitubli on ta mu meelest ja hea eeskuju, kelle moodi loodan ka mina järgmisel semestril olla. Viimaste päevadega on mulle aga vaikselt kohale jõudnud fakt, et kohe-kohe läheb ta ära. Ja siis ma pean üksi poes käima, üksi süüa tegema, üksi ülikooli minema, üksi koju tulema, üksi magama jääma, üksi ärkama... Peaaegu viie aasta jooksul olen ma ära harjunud mõttega, et mul on keegi kõrval. Ja nüüd järsku seda kedagit enam pole ja me ei saa enam isegi skypes rääkida, kui on vaja. Ma loodan väga, et see aeg siin üksi läheb kiiresti ja jõuludel, kui ta sõjaväest natukeseks koju saab, siis saan teda jälle kallistada. Sellega seoses veel ka see, et ostsin eile siiski jõuludeks lennupiletid koju ära (Estonian Airil oli väga hea pakkumine, niiet 100 euroga sain edasi-tagasi pileti)

Eelmisel nädalal kolisime lõplikult minu uute korterisse. Tõime teisipäeval sada kotti autoga ja reedel veel paar kohvrit enda jõul. Reede hommikuks oli võti ära antud ja kõik asjad mulle uute tuppa tassitud. See asjade teema on aga tõeliselt jube. Ma arvan, et ma peaksin praegu juba ühe paki asju koju saatma, et talvel kergemini läheks. Palju asju oleme saanud ka ära anda, aga no kõike ju ei raatsi. Uuest kodust nii palju, et see on mõnus suur ja avar. Korterikaaslased on meeletult sõbralikud ja toredad inimesed, aga nats räpakad. Kööki ma pole veel korras olevalt näinud ja alati on kraanikauss ning söögilaud vanu nõusid täis. Aga no, pole hullu. Oma toaga olen ma väga rahul. Mul on suur mõnus kirjutuslaud, kus saab hästi õppida, väike rõdu, kus saab mõtteid mõigutada ja mis kõige tähtsam, mul on ruumi. (Ma arvan, et see tuba on umbes 29 ruutmeetrit suur, pluss tänu kõrgetele lagedele, tundub see veel avaram.) Üks miinus minu toal siiski on: ma kuulen sõna otseses mõttes kõike, mida keegi kõrval toas teeb. Kuulen isegi lehe keeramist. Rääkimata siis sellest, kui midagi maha kukub, keegi kuskile midagi asetab, ringi kõnnib, telefoniga räägib, köhib jne. Seetõttu mul polegi vist enam mu kõlareid vaja, sest austuses oma korterikaaslaste vastu, ei hakka ma muusikat kuulama. (Madli, kas sul või Priidul oleks kõlareid vaja? Saadan teile?)

Haik läheb neljapäeval ära, niiet paar järgmist päeva tahan veeta nii palju aega temaga kui võimalik. Pärast seda on plaan aga tubliks hakata ja mitte enam eksamitele sisse magada. Seniks aga kõike head!
Kallid-paid