Das Leben ist schön → Het leven is mooi

Võtan juba paar päeva hoogu, et teha oma esimene postitus Belgiast. Ma ei tea aga kuidagi, kuidas alustada, sest emotsioone ja mõtteid on nii palju. Natuke nagu see, mida emme oma Islandi blogis kirjeldas, et mõtteid on nii palju, et mõtteid ei olegi. Paradoks, kas pole...

Seitse aastat tagasi kolisime Viini ja kõik oli uus, kõigega tuli harjuda. Ma olen aga ära unustanud, mis tunne see on. Kui elasin Saksamaal, siis sealne elu oli üpriski sarnane Viini omale, poed olid tuttavad, keel samamoodi, pluss ma olin lisaks ka ümbritsetud AIESECi inimestest, mille tõttu oli sisseelamine kiire. Nüüd aga lahkusin sellest tuttavast keskkonnast ja koduseks saanud Viinist ning tunnen, et alustan otsast pihta. Kõigega tuleb uuesti harjuda. Eile uitasin näiteks toidupoes nagu peata lammas ja ei leidnud midagi ülesse. Õiget piima mul ei õnnestunudki tabada, rääkimata hapukoorest või mingitest spetsiifilisematest asjadest. Lahkusin poest kahe hiigel kotiga, aga seal sees polnudki nagu päriselt süüa. Nojah, alguses tuleb ju osta ka palju asju, mis on igas normaalses kodus alati olemas, nagu soolad, piprad, õlid, jahud, kohvid, ... , ehk siis kõik asjad, millest ei saa süüa teha, aga mis on vajalikud söögi tegemisel. Lisaks soetasin endale toidupoest ka seebi, nõudepesuvahendi, kühvli, harja, lapid jne. Ma oleksin seal poes arvatavasti veetnud oma paar tundi (mitte sellepärast, et see oleks olnud suur pood, vaid sellepärast et leida ka lõpuks söögiasjad ülesse), aga kuna ka siin maal on kombeks panna poed ebanormaalselt vara kinni (kuus/ pool seitse), siis mul polnud selleks reaalset võimalust. Nii ma siis jõudsingi koju kahe hiigel kotiga, kuid ainuke asi, mida sain endale õhtusöögiks teha, oli võileips :) Mõtlesin, et lähen täna pärast loengut, mis lõppes kell viis, uuele katsele, aga ka see kukkus välja samamoodi. Ühel hetkel pandi poed kinni ja ma ei saanudki jälle nagu midagi :) Vähemalt ma sain endale täna väikese tassi, nii et homme saan lõpuks kohvi nautida. Oiii kui pettunud ma olin täna hommikul, kui avastasin, et mul ei ole siin klaase/tasse. Ma kaalusin kohe päris tõsiselt ka kausi kasutamist, et saaksin kuidagi ikka enne äraminekut juua kohvi, aga kuna see kauss on pigem kõrgemate äärtega taldrik, siis matsin selle mõtte siiski maha ja läksin kohvi joomata ülikooli. See muidugi maksis mulle hiljem väga kätte. Kolmetunnilises loengus pidin ennast pidevalt näpistama, et ma ei jääks väsimusest magama. Kuna professor, kes seda loengut andis, on üks mu juhendajatest, siis ei saanud ma teha ju kohe alguses enda marki maha ka :) Aga jah, nüüd on mul tass olemas ja lisaks ka kõrvatropid, nii et loodetavasti pole ma homme enam nii väsinud kui täna. Kuna mu jutt pole praegu kuigigi lineaarne, siis võibolla mõtleb nüüd mõni, et kuidas puutuvad sellesse kõike veel need kõrvatropid. Niiiii... asi on selles, et ma elan üliõpilaslinnas ja mitte ainult.., ma elan juhtumisi ka väga-väga keskel selles üliõpilaslinnas. Ühelt poolt tähendab see seda, et ma jalutan ülikooli ja oma kontorisse 7 minutit, mis on hommikuti väga mugav. Teiseltpoolt aga, tähendab see ka seda, et õues olev lärm on otseses seoses kellaajaga. Mida hilisem on õhtutund, seda valjemad on õues pidutsevad noored. Mul on reaalselt igal öösel selline tunne, et mu voodi on keset seda pisikest tänavat. Ja oii, kui väsitav see on. Ma tunnen õhtuti, kuidas ma lähen kurjaks ja juba ainuüksi sellepärast ei saa magada. Aga okei, mis ma ikka virisen, täna ostsin endale kõrvatropid, nii et on lootust, et koos hommikuse kohvi ja kõrvatropidega on mu tuju jälle hea :)

Natuke peaks rääkima ka vist ülikoolist ja esimestest muljetest. Aga nagu öelda, siis ma ei teagi, kuidas alustada. Naljakas on, teistmoodi on, ja vahel taban ennast mõtlemast, et miks ma endale sellise tee nüüd valisin. Kõik oli Viinis justkui ju paigas. Ja nüüd olen üksi siin Leuvenis. Kokkuvõttes tunduvad inimesed tegelikult toredad. Mul on kindlasti väga vedanud oma juhendajatega ja teised doktorandid tunduvad ka väga toredad ning kokkuhoidvad. Istun samas toas kreeklase Nickiga ja belglase An-Katrieniga, kes alustasid samuti mõlemad sellel aastal. Kaks loengut, mida sellel semestril võtan (ökonomeetria ning krediit ja pangandus), on meil ka ühised, nii et see on hea. Ma ei ole nimelt saanud ennast veel ametlikult registreerida (jah, vanaissi, vundament ei ole veel päris valmis :D ), mille tõttu on hea, kui keegi saab mulle õppematerjale jagada jne. Kõik on aga hetkel väga uus, nii et see võtab veel natuke aega, enne kui asjad vaikselt omasse rutiini hakkavad kõikuma. Ma ootan aga juba aega, kui Haik Prantsusmaale kolib, siis me oleme vähemalt lähedal ja saame tihedamini näha, sest hetkel on ikkagi kuidagi üksi olla.

Olgu nii, nüüd tõmbad aga oma otsad kokku, sest mõttelõng jäi kinni. Loodetavasti kirjutan õigepea jälle ja äkki siis ka juba põhjalikumalt :)