Konditsioneer oli katki

Vahel mul on tunne, et teen praegu oma tudengiaega tagasi. Bakalauruse ajal sai veedetud palju päevi ja öid ninapidi õpikus. Loomulikult käisime väljas ka ja puhkasime ja lõbutsesime ja kõik, aga nii nagu praegu, et praktiliselt iga päev lähen ja võtan baaris õlut, pole küll kunagi olnud. Kohati täitsa huvitav eluetapp, samas teisalt äkki sellepärast ei jõua ma eriti oma tööga edasi ja olen üpris ebaefektiivne? Ei tea, siuke tüüpiline kana ja muna küsimus. Et noh, kumb oli enne. Kas sellepärast et pole piisavalt motiveeritud, lähen kergema südamega välja või tänu sellele, et käin väljas, pole piisavalt energiat, et tööd teha ja keskenduda? No võta sa näpust. Võibolla on aga nii üks kui ka teine (reverse causality problem..., jajah statistiku naljad, vähemalt endal on naljakas :D).

Ennast ja enda mõtteid on aga kõige selle keskel huvitav (aga vahel ka väsitav) analüüsida. Et kus ma nüüd endaga olen, mis mind õnnelikuks teeb või siis ei tee, kuidas ma edasi lähen, kuhu ma jõuda soovin, mis on päris ja mis ainult pealispindne virvendus, kas ma saan sellega hakkama, kas ma tahan sellega hakkama saada, mida ma üldse tahan, kuidas me ennast siin-seal tunneme, kus me ennast tulevikus näeme, mis on meie soovid ja kuidas me need saavutame, kuidas üksteisele toeks olla... jah, mõtted käivad peas nagu ameerika mäed, täielik virr-varr.

Nüüd on aga tunne, et kõik on hästi. Või no vähemalt sellel nädalal oli mul tunne, et kõik läheb hästi. On tunne, et ma saan isegi hakkama selle doktorantuuriga ja kõigel on ühel hetkel jälle mõte. Teen oma esimese paper’i ruttu ära ja siis teen Eesti Pangas teise ja siis on lõpuks mingid tulemused ja asi liigub. Võibolla ma kihutan praegu liiga optimistlikult liiga ette, sest noh tulemusi ju praegu ikka veel ei ole. Ikka istun oma andmete sees, võitlen puuduvate numbritega ja pole kuhugi edasi jõudnud. Aga no vähemalt tunne on hea ja paljulubav. 

- - -

Sõitsin reedel rongiga Leuvenist Lille ja vagunis oli vähemalt 40 kraadi. Midagi oli seal katki läinud. Esimest korda üle pika aja oli mul aga tunne, et katki pole enam mina (vähemalt mitte enam nii katki :D ).