Vaakum

Tühi korter. Hiiglaslikud kohvrid. See oli justkui ju alles. Ja nüüd jälle. Aga nüüd on teistmoodi. Nüüd pole enam otseselt lõpp. Samas on aga mingi uue perioodi algus.

Võiks arvata, et ma olen juba osav selles pakkimises ja kolimises, aga mul on tunne, et selles ei saagi kunagi osavaks saada. See on ikka sama väsitav ja sama üllatav (noh et stiilis, appi, kuidas on võimalik, et mul on nii palju asju!!!).

Mina ei tea, kuhu see aeg niiviisi jookseb. Üheksa kuud tagasi kolisin Leuvenisse ja hakkas üks imelik periood minu elus. Selle aja jooksul on olnud palju enesesse vaatamise aega, palju hetki, kus enda mõistmine on pannud kukalt sügama ja kus ma olin justkui stepslist välja tiritud. Ühendus iseendaga- null. Mida ma tahan, kuidas ma tahan, kus ma olla tahan- null. Ega mul neid vastuseid pole vist siiamaani ja kogu see PhD värk on ikka veel küsitav, et kas see on päris mulle. Samas aga isiklikus mastaabis olen mõned nurgakivid taas paika saanud ja palju enda kohta õppinud.

Pärast 8 aastat eemal olemist, pärast Austrias, Saksamaal, Belgias ja Prantsusmaal elamist, tulen nüüd Eestisse. Mälu ütleb mul, et baka ajal sai vist ka pikemalt suveti Eestis veedetud. Aga ka sellest on iidamas-aadamas aega möödas. Pluss toona oli see puhkus ja vaheaeg. Jah, nüüd on mu sees ärevus ja väikest sorti kartus. Oma peas olen juba ammu maalinud Eestis töötamisest ja elamisest ideaalse pildi ja sealne rohi tundub mulle rohelisemast rohelisem. Kui ootused on nii kõrged, siis on aga hirm kukkuda. Kuidas sealne töökeskkond on, kuidas inimesed on, kuidas igapäev trollis sõita on... Ei tea. Aga ühes olen ma kindel, et see aeg võimaldab mul olla natuke kauem mu pere ja sõpradega ning selle üle olen ma ääretult õnnelik.

Ja siis kolme kuu pärast tuleb taas hakata kohvreid pakkima.
Oma korteri siin annan ära. Üheksa kuud oli piisav aeg, et enam kesklinnas elada ei tahaks. Nii et kui tagasi tulen, tuleb otsida uus koht. Võibolla Leuvenis, võibolla Brüsselis. Eks aeg näitab, mis olema hakkab.