Vahepeal

Ma pole oma elus eriti asju pooleli jätnud. Ja nüüd jätsin. Enda sees ma tean, et see oli õige otsus… õige otsus nii mitmel erineval tasandil. Aga siiski. Sellega leppida pole olnud kerge. Kuigi see oli minu enda otsus.

Olen käinud oma uuel tööl juba neli nädalat ja ma pole siiani kirjutanud kuidas on, kuidas mul läheb, kuidas töö tundub, kuidas inimesed on. Ja kui küsitakse, siis ma tihti kaon kuskile ära ja ei vasta. Mitte meelega. Lihtsalt ma püüan vahelduseks mitte mõelda. Aga kui küsitakse, siis ma pean hakkama mõtlema. Ja ma ei soovi. Soovin praegu saada sisse sellesse rütmi. Soovin harjuda igapäev Prantsusmaalt Belgiasse ja tagasi sõitmisega. Soovin harjuda kella kuuese ärkamisega. Soovin leida seda rutiini ja stabiilsust, mida mul/meil pole olnud juba üle aasta, aga mida ma igatsen hetkel väga. Ja nii ma olengi need viimased neli nädalat vaikselt paika loksunud.

Tuttavad näod rongis, kes saatusekaaslastena iga päev kahe riigi vahel pendeldavad. Tuttav mees leti taga, kes ulatab mulle uue pileti, kui olen jäänud rongist maha. Tuttav pesumaja, kus kahe nädala tagant pesu pesemas saab käídud. Tuttav toidupood, kus oskan leida kaerahelbeid. Tuttav masin, millest metroopileteid osta. Ja nii edasi. Vaikselt paika loksudes, tekib neid uusi Tuttavaid aina juurde. Ja õnneks on mul selle teekonna juures juba üks ammune Tuttav, kelle kallistused igal õhtul aitavad mul vaikselt ka leppida sellega, et jätsin pooleli. Et see projekt, millega aasta otsa tegelesin, pole enam minu. Et vabatahtlikult andsin selle edasi ning nüüd pean lihtsalt sellest lõpuks ka lahti laskma. Ilma kahetsusteta.