Viin-Pariis

Tundub, et ma sattungi siia siis, kui olen üksi. Kuigi mõtlesin terve veebruari, kuidas ma tahaks sellest või tollest üritusest/mõttest kirjutada, siis kuidagi pole ikka aega. Üksi olles on aga ajal teine tähendus või tiksumine või midagi.

Haik läks Eindhovenisse, kus ta peab sealse ülikooli juures kuu aega töötama. Kas see tähendab ka seda, et ma olen kuu aega üksi, seda ma veel päris hästi ei tea. Nimelt on üsna tõenäoline, et aprillist alates on ka minu uus projekt Hollandis, nii et eks see siis kõik kuidagi paika loksub. Naljakas kohe, kuidas meie tööd määravad praegu meie olemise ja elamise. Poolteist aastat tagasi poleks sellist elu osanud ette kujutadagi. Aga no näed, siin me nüüd oleme.

Igatahes, mul on tunne, et ega sellest postitusest suurt asja ei tulegi. Vaid nagu ikka, panen lihtsalt pilte. Nii saab mõningad mälestused ikka siia talletatud, isegi kui ilma suure jututa.

Alustuseks üks pilt Brüsselist. Meil oli tööga "Annual Dinner" uhkes hotellis (kus ka näiteks Obama ööbis, kui ta kunagi Brüsselis visiidil oli), kus avanes imeline vaade, millest ma siis ruttu ühe pildi klõpsisin :)

Aga okei, tegelt mõtlesin, et panen siia hoopis paar pilti meie Viini ja Pariisi nädalavahetustest. 

Ma polnud Viinis käinud pärast seda kui ma sealt ära kolisin (septembris 2016) ja lennukile istudes oli mu sees nii elevus kui ka hirm. Sellest seitsmest aastast on Viinil mu südames oma koht ja mälus imelised mälestused. Seetõttu oligi mul hirm tagasi minna. Mis siis, kui mäletused on mu peas ajaga rohelisemaks läinud? Mis siis, kui tegelikult polegi Viinis kõik nii perfektne, nagu mul meeles? Ja küllap ei olegi. Aga mul on siiski hea meel, et uuesti külla läksime. Selle nädalavahetuse jooksul jõudis nii palju teha, nii et mul oli tunne, et kahe päeva asemel olime seal terve nädala. 

Nägin vanu kolleege, kellega jõime head veini ja käisime klubis, täpselt nii nagu poolteist aastat tagasi.  

Ööbisin Monika juures, kes kostitas mind mõlemal hommikul värskelt pressitud mahlaga ja suurepärase hommikusöögiga.

Nägin Lilit, kellel on vahepeal imearmas poeg sündinud.

Mugisime eestlastega kiluvõileibasid ja tähistasime Eesti sünnipäeva.

Ja nii need kaks päeva läksid. Sinna vahele jäi ka üht-teist muud, millest kirjutan võibolla ehk järgmises postituses, aga jaa- tore oli. Väga tore. Toredad inimesed. Imeilus linn. Ja sellist tunnet polnudki, nagu poleks seal juba ammu olnud. Kõik oli ikka tuttav. Kõik oli oma. Aga... Aga praegu pole aeg seal olla. Praegu on aeg kasvada. Ning kasvada saab ainult enda mugavustsoonist väljaspool. Ja Viinis on mugav.

Nädal pärast Viini, pidime Saksamaale sõitma, aga kuna sellel päeval sadas lund, siis jäeti meie lend ära. Võibolla oligi hea, sest kõik meie nädalavahetused möödusid muutkui reisides ja hea oli vahelduseks ka korra kodus olla ja natuke energiat koguda, sest nädal hiljem läksime juba Haigiga nädalavahetuseks Pariisi. Olin Pariisist nii palju erinevaid arvamusi kuulnud, et ma olin avatud kõigele. Ilma ootusteta on aga uut linna hea avastama minna. Nii ei saa pettuda. Ja ma ei pettunudki. Mulle meeldis. Pariis on muidugi hiigel suur, nii et kahe päevaga jõudsime ära käia ainult põhiliselt turistikates, aga ma pean ütlema, et mulle siiski meeldis see linn. Meeldisid need suured boulevard'id, meeldisid need pargid, meeldis Eiffeli torn.

Panin ka mõningast Pariisis tehtud klipist väikese video kokku. Nii et sellega ongi paslik nüüd lõpetada. Au revoir ja ilusat nädalavahetust!