Kolimistuhin

Vanaisa ütles mulle mitu kuud tagasi, et see blogi ei saa lõputa jääda. Vähemalt üks postitus peaks veel olema, mis kõik kokku tõmbab. Ütles ta seda selle peale, kui ma tunnistasin, et enam ei oska siia kuidagi argipäevast kirjutada, sest elu on muutumas ja selle muutuse jaoks peaks olema eraldi koht.

Aastalõpus mõtlesin, et nüüd on siis aeg teha see lõpupostitus, aga tegemata ta jäigi. Nii nagu terve 2018, nii jõudis ka detsember läbi saada uskumatu tuhinaga. Kogu see aasta lõppes enne, kui mulle oli üldse kohale jõudnud, et ta algas. Aga eks see on ka sellepärast, et enamus oma aastast veetsin ma rongis või hotellis. Väga raske on seda kuidagi kokkuvõtta. Jah, üks uskumatult imelik aasta. Täpselt selline, kus aastaga jõudsin ennast parajalt ära pendeldada, et stabiilsus, pere ja kodu tunduvad veelgi magusamad.

Mis sest, et elades Prantsusmaal oli väsitav töötada Brüsselis, Haagis, Luksemburgis ja nüüd siis Amterdamis, olen siiski meeletult tänulik nende võimaluste eest. Olen selle ajaga nii palju näinud, nii palju õppinud. Õppinud inimeste kohta, õppinud töötamise kohta, õppinud enda kohta.

Mul on tunne, et eelmine aasta oli täpselt selline aasta, mida oli vaja, et valmis saada. Või noh mitte valmis, sest seda me ei saa mitte kunagi, aga vähemalt valmis saada järgmise etapi jaoks.

Nüüd igatahes hakkab uus periood, mille me alustasime taas kolides. Küllap tuleb neid uue-kodu-sättimise-videosid veel, sest see protsess on alati nii pikk, aga mingi jupi videoklippe panin nüüd ka kokku, kus said jäädvustatud kolimine ja meie esimenesed paar päeva Belgias uues kodus.