Seljataga

Aeg läheb, Aeg jookseb, Aeg liigub. Aja üle pole kontrolli ja hetkedel, kui sa seda kõige vähem tahaksid, voolab see lihtsalt su näppude vahelt läbi ning sa ei saa seda kuidagi peatada või selle voolu aeglustada. Kui ma näeksin kuldkala, siis sooviksin, et mul oleks võime peatada Aeg. Kuid ma kardan, et seda soovi oleks isegi kuldkalal raske täide viia, sest kuidas saakski kontrollida midagi, mis on kontrollimatu.

Lennujaamast koju jõudes, valises mu sees tühjus, killuke mu südamest läks ära. Ma ei suuda uskudagi, et see aeg nii kiiresti möödus, sest alles ma läksin Madlile vastu ja nüüd pidin ta juba ära saatma. Kui ma oleks seda kuldkala näinud, oleksin Aja juba ammu seisma pannud... Samas olen ma aga õnnelik, et ma seda kuldkala ei näinud, sest nüüd jookseb see sama Aeg kiirel sammul suve poole, mil mul on taas aega, et olla koos inimestega, kellest hoolin. Oeh jah, Aeg on oma peatamatusega irooniline, kas pole?

Kuna tunnen, et mul puuduvad sõnad, et rääkida põhjalikult viimase nädala tegemistest, siis otsustasin taas, et lasen piltidel meie Bratislava reisi kokku võtta. Paariks sissejuhatavaks sõnaks ehk nii palju, et läksime esmaspäeval bussile, mis viis meid Šlovakkia pealinna. Kohale jõudes otsisime tee hostelli, mis oli siuke väike, nats äbarik, aga samas hea koha peal ja täis sõbralikke inimesi. Kotid ja kodinad lahti pakitud, asusime avastama linna, mis on ikka suhteliselt väike võrreldes Viiniga (400000 elanikku). Minule see linnake väga mingit muljet ei jätnud. Kogu pilt oli kuidagi ligadi logadi...täpselt nagu puzzle, mille kõik tükid eraldi vaadates on tõesti huvitavad ja vahel isegi täitsa ilusad, aga samas kui nendest tükkidest üritada ühte pilti kokku panna, siis ei lähe see asi kohe mitte... Peale selle valisime me ka lollakad päevad, millal sinna puhkama minna, sest nädala alguses oli terve linn nagu väljasurnud ja öösel/õhtul kuskil pidutseda polnud. Ainukesed inimesed, keda õhtul linnas kohata võis, olidki meiesugused turistid, kes lootusrikkalt veel mingit kohakest otsisid. Teisel õhtul me isegi enam ei otsinud, vaid jäime hostelli ja tegime endal seal aja toredaks, proovides ära näiteks kurikuulsa 70 kraadise absindi :) Teisipäeval äratati mind lauluga ja pidin ära puhuma 20 pisikest küünalt. Hästi armas hommik oli. Haik oli küpsetanud 20 muhvinit (ise tegi taigna ja puha) ning Madli oli teinud hea küpsisekoogi. Hommiku laual ootas mind veel hunnik Kinderi erinevaid šokolaade- juhuu :) Siiamaani on mul neid alles, näiteks praegugi söön kahe suu poolega Kinder buenot. Lõunal otsustasime, et ostame Mäkist süüa ja läheme teeme pikniku. Mina kui värskelt suureks saanud, pidin loomulikult lasteeine võtma, sest muidu on oht liiga täiskasvanuks muutuda... Kokkuvõttes oli reisike armas, siuke väike vaheldus. Kolmapäeva õhtul jõudsime tagasi vanasse heasse Viini ja õhtul läksime õega klubisid avastama... Aga nii palju siis jutust, teie ees on pildid:



Pilet läbi löödud ja reis võib alata!


Jõudsime kohale ja väike jalutuskäik:




Püüdsin hüpata :P


aga Haigil tuli paremini välja:


Raekoda:


Kindlasti tuleb ka kõikide kujude juures poseerida:





Kohvikus:



Siin pildil näeb ehk nats, mis ma mõtlesin erinevate puzzle tükkide osas. Kõik majad olid omast ooperist:


Suundume mäki toiduga piknikut pidama:





Õhtul hostellis. Kasutasin ära teleka vaatamise võimalust. Täitsa naljakas on vaadata seda liikuvat ekraani, kui pole telekat vaadanud pea kolm kuud :)


Absint...


...mis polnud vist väga hea maitsega:



So Much for That.
Tore reis oli ja toredad kolm nädalat olid, kuid nüüd tuleb taas naaseda reaalsusesse... Just saingi teada oma selle semestri esimese analüüsi töö punktid, mida oli kõigest kaks kümnest... masendav kas pole? Aga no egasmidagi, tuleb taas närima hakata...Õnneks ma tean, et Aeg see möödub kiiresti, niiet virisemiseks pole põhjust!

Head ööd kõigile!