Õhtu saabus.

Kuna eelmine postistus oli suhteliselt lühike, siis mõtlesin, et lisan siia nats veel midagi. Supp muide polnud just meie kõige parem saavutus. Aga no kõhu sai täis ja eks me peamegi katsetama erinevaid asju, sest just nii saame teada, mida kui palju panna. Ja ma peaks mainima, et me muutume Haigiga aina osavamaks. Igapäev suudame juba välja mõelda erinavaid toite, mida teha ja siiamaani pole me veel pidanud ennast kordama.

Tänase päevaga läks meie toidutegemine veelgi kergemaks, sest me saime ome 20 kilose abipaki, millest jätkub meile küll vist terveks aastaks :D:D:D Suur aitähh, nüüd oleme me päästetud, sest siinsetes poodides on lausa võimatu käia. Ükski pakend pole tuttav, ükski piim pole 2.5 protsendine, ükski juust pole hea eesti juust, ükski leib pole päris leib ja nii edasi. Aga jah, nüüd oleme me hästi varustatud. Lausa nii hästi, et kõik asjad ei mahtunud isegi meie köögikappi, vaid me pidime need asetama elutoa riiulitele:



Igatahes jah, suuur-suur aitähh taas paki eest! :D

Hmm, mis siis veel uut on juhtunud... Aa, täna nägin ma esimest korda kontrolöri. Mõtlesimegi juba, et kas tasub üldse piletit osta. Aga näe tasus, sest kontrolörid isegi eksisteerivad. Alguses käis judin läbi küll, kui keegi naine palus pileteid näha, aga siis võtsin rahus südamega oma rahakoti välja ja näitasin talle oma semesterticketit :D

Nojah, ja ega siin muud midagi uut tegelt polegi. Vahepeal, see oli vist laupäeval, küsiti meilt taas, et kas me räägime ungari keelt. See kord oli küsijaks pitsapoiss...kuid nüüdseks oleme juba sellega harjunud ja vastasime rahulikult, et tegemist on tegelikult eesti keelega.


Lõpetan oma postituse taas suvise pildiga. (Käisime üks päev Schönbrunneri lossi vaatamas, pilt on selle juures tehtud)



Ja nüüd ma siis lähen õppima, vaatan kõik täna loengutes tehtu üle.

Tervitused külma Eestisse ;)